Kriis on näidanud mõnede majandusvaldkondade olulisust. Ühtlasi on see ilmestanud äärmusliku vabaturumajanduse piire, tõstes teravalt esile avaliku tervishoiusüsteemi universaalse ja kollektiivse teenuste jaotamise eeliseid võrreldes süsteemidega, milles baasvajaduste täitmine sõltub inimeste maksevõimest.

Selles mõttes on pandeemia pakkunud majanduse toimimisele, tööjõu küsimustele ja ühiskondlikule panustamisele mitmeid uusi vaatenurki. Tagasipöördumine senisesse äritegevuslikku olukorda, mis leidis aset peale viimast majanduskriisi 2008. aastal, oleks viga. 

„Pandeemia majandusest“ saadud väärt õppetunnid võiksid mängida olulist rolli pandeemiajärgsete majanduste kestlikumaks kujundamises. Nende õppetundide omandamiseks tuleb aga keskenduda kahele asjaolule. 

Esmalt on vaja head arusaama turuliberalismist, mis kujutab endast turu liberaliseerimise, erastumise ja finantsialiseerimise ideoloogilist baasi. Teiseks nägemust teistlaadi majanduslikust korrast, sh. strateegiatest tulevikukriisidele efektiivselt ja ühiskondlikult sidusalt reageerimiseks. Visioon koorub välja meie igapäevamajanduse ehk „alusmajanduse“ tugevdamisest, mis hõlmab suuri osasid avalikust sektorist ja kommunaalteenustest.