Ronald Reagan, USA president 1981.–1989. aastal, nimetas ühes oma kuulsas kõnes Nõukogude Liitu kurjuse impeeriumiks. Selle metafoori sügavam mõte oli tõdemus, et Ameerika Ühendriigid ja Nõukogude Liit polnud lihtsalt kaks erinevat suurriiki ja et maailma üldiseks hüvanguks oleks nende vahel vaja leida lepitust. Reagan ütles väga selgelt, et Ameerika esindab inimkonna positiivset tulevikku ja Nõukogude Liit kurjust, mis tuleb hävitada.

Kümmekond aastat hiljem pani tollele mõttele kõlava punkti Francis Fukuyama raamat ajaloo lõpust ja liberaalsete väärtuste võidust, peegeldades Berliini müüri lammutamist ja Nõukogude impeeriumi kokkukukkumist.

Need kaasmaalased, kes Eestist enne Nõukogude Liidu langemist välja ei saanud või kelle vanavanemad ei jaganud oma mälestusi sõjaeelsest Eesti vabariigist, ilmselt ei tundnud kunagi teravat erinevust kurjuse impeeriumi ja vaba maailma vahel. Seda ei ole tunnetanud ka Euroopa poliitikud, kes ikka ja jälle Putini Venemaale sõbrakätt sirutavad. Totalitaarsus oli ja on paljude jaoks nagu kurjuse impeeriumi kujundki sõnakõlks, mida kasutada avaliku arvamuse sõjas.

Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega