Aga tuletame vahelduseks meelde, mida räägiti enne pandeemiat Eesti tervishoiu probleemidest. Siis oli üks põhilisi kitsaskohti ikkagi raha. Ja see konnasilm hakkab jälle pakitsema niipea, kui pandeemia saab läbi, erakorralised rahasüstid lõpevad ja abi tulevad otsima inimesed, kes pidid oma teised tervisehädad vahepeal „pausile” panema.

Seda arvestades on hea, et riigiametnikud tegelevad praegu peale koroona ka muude teemadega ja panid kokku (järjekordse) tervishoiusüsteemi jätkusuutlikkuse analüüsi. Praegu ei lange selle sõnumid soodsale pinnasele. Tervise- ja tööminister Tanel Kiik, kes tegi möödunud neljapäeval valitsusele uue maksu kehtestamise ettepaneku, sai rahandusminister Keit Pentus-Rosimannuselt kohe vastu nina: „Meil on vaja lahendusi, mis majanduskasvu toetaksid, mitte uusi makse.”

Sellel ja järgmisel aastal pole Kiige pakutud lahendus – uus sihtotstarbeline maks kõigilt deklareeritud tuludelt, mitte ainult palgalt – muidugi otstarbekas. Hulgal inimestel on praegu niigi majanduslikult raske. Aga kaugemast tulevikust rääkides meenutagem, et tervishoiu rahanappus on kestnud üle majandustsüklite, ei ole majanduskasvgi sellele lõppu teinud. Ravikindlustussüsteemi loomise ajal oli sotsiaalmaksu maksvate inimeste arv suurem, praegu jääb sotsiaalmaksuga panustavate isikute arv alla ravikindlustatud, aga maksu mitte maksvate inimeste hulgale. Põhjus on rahvastiku vananemises, aga ka uute, sotsiaalmaksu alt välja jäävate töövormide levikus.

Tervishoiu rahanappuse konnasilm hakkab jälle pakitsema niipea, kui pandeemia saab läbi ja lõpevad erakorralised rahasüstid.

Uue maksu asemel on teisigi võimalusi. Näiteks jätkata erakorralisi rahasüste haigekassale, nagu tehti eelmisel ja tehakse sel aastal. Või eraldada riigieelarvest regulaarset lisaraha õpilaste ja üliõpilaste ravikindlustuseks. Või maksta haigushüvitisi haigekassa asemel riigieelarvest. Kolm viimasena nimetatud varianti tähendavad raha ühest taskust teise tõstmist, nii et riigieelarves jääb muude väljaminekute tarvis raha vähemaks. Ka eraravikindlustusega saab tervishoidu lisaraha tuua, selle miinuspool on arstiabi kättesaadavuse ebavõrdsuse kasv.

Kõigile meeldivat tervishoiu rahastamise lahendust pole, aga lahendamist ei ole võimalik lõputult edasi lükata.