Ei ole vist inimest, kes poleks lõpmatuseni kuulnud, näinud ja lugenud iseenesest lihtsat ja arusaadavat üleskutset „Püsi kodus” ning kaasnevaid ähvardusi, mis kõik võib juhtuda, kui kodus ei püsita. Viimaste nädalate meediaväitlused on liikunud lihtsatelt reeglitelt eriolukorra kehtestamise, kaitseväe tänavale toomise, komandanditunni kehtestamise ja muude äärmuslike abinõude poole.

Sellest hoolimata näikse kodus püsimisega olevat suuri probleeme. Milles on asi, kas isegi lihtsad kahest sõnast koosnevad suunised ei ole enam eestlastele ja teistele Eestis elavatele inimestele jõukohased? Kahjuks on reeglil „Püsi kodus” hulk puudujääke, mis ei õõnesta ainult selle reegli tõsiselt võetavust. Need võivad ajendada inimesi suhtuma kergekäeliselt teistessegi olulistesse koroona vältimisega seotud reeglitesse, mida tajutakse kuuluvat kodus püsimise reegliga samasse komplekti.

Kõik, kes on olnud lapsevanemad või pidanud muidu tegelema väikelastega, teavad, et piiride seadmisest on kasu ainult siis, kui neid on võimalik järgida, seda jälgitakse ja reegleid ei rakendata nii, et need mõnikord kehtivad ja mõnikord mitte. Peale selle oleks tore, kui laps saaks tegelikult aru, miks reeglid on kehtestatud. Täiskasvanute maailmas kehtestatavad reeglid ei erine laste maailma omadest nii palju, kui meile meeldiks arvata. Absurdsed reeglid tekitavad trotsi nii viie- kui ka viiekümneaastases.

Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega