2011. aasta 23. märtsil ilmus Liibanonis Bekaa orus tolmusel teel eikuskilt must Mercedes, surus kaks ratturit kraavi, lõi sõidu pealt uksega kolmanda rivist välja ja peatus poolviltu teepeenral. „Uksed paiskuvad lahti, „Allahu akbar” karjudes kargab välja kuus maskides meest,” on Madis Jürgen kirjutanud raamatusse ratturite mälestused saatuslikust pärastlõunast. See päev oli esimene seitsme eestlaste 114-päevasest vangistusest, kus oli peksmist ja piinamist, Süüria ja Liibanoni vahel ühest uberikust teise solgutamist ning pidev oht elule.

„Oli küsimus, kas me saame mehed elusalt tagasi,” ütleb toonane Eesti peaminister Andrus Ansip. Algas Eesti ajaloo üks emotsionaalsemaid ja suuremaid välisoperatsioone. Eesmärk oli röövitud eestlased iga hinna eest koju saada.

Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega