Kaie Kõrb: ma pole seni iialgi teadnud, mis on depressioon, aga nüüd vahel tunnen, et käsi ei tõuse mingit asja tegema
(112)
Vanas roosas majas Toompeal, kus asub Tallinna balletikool, on esmapilgul aeg seisma jäänud – kool on püsinud selles kohas aastakümneid ja põrandad on aja jooksul tulevaste tantsijate jalajälgi tihedalt täis tipitud. Juunis tähistab balletikool 75. sünnipäeva, aga uuendustöid selles mälestusi täis majas enam plaanis ei ole – järgmisel sügisel avatakse Pärnu maanteel õnnepalee kõrval uus ja moodne muusika- ja balletikool.
Kui aastakümneid tagasi käis balletikoolis väike Kaie Kõrb, siis ootas ta hommikuti kooli ukse taga kell 6.30, et ometigi juba harjutama pääseda. Kas ka nüüd leidub selliseid lapsi?Selliseid lapsi on ka nüüd. Võrreldes tollast ja praegust aega, on tänapäeva lapsed palju teadlikumad. Nemad peavad pingutama piitsata, aga neile antakse palju tuge. Kui neil on raske, tulevad appi psühholoogid või eripedagoogid ja füsioterapeudid. Lähenemine on hoopis teine, omal ajal ei julgenud mina kellelegi öelda, et kuskilt valutab. Kui ei suutnud kaasa teha, siis öeldi, et uks on seal. Pidi pingutama, muidu kustutati nimekirjast. Tänapäeval õnneks sellist olukorda pole ja lastel on turvaline.
