Enamasti aga väsimusetunne õnnetundega ei seostu ning põhjusi selleks võib olla erinevaid. Väsimus võib olla paljude kehaliste ja vaimsete haiguste mittespetsiifiline sümptom. Väsimus võib olla pikaajaline ja krooniline. Üldse mitte mõnusat väsimust tekitab ülemäärane stress ja mure.

Kui väsimus ei ole ühegi haiguse tunnuseks, siis tõenäoliselt on inimene ennast lihtsalt üle koormanud, jätnud unarusse enesehoole ja sageli isegi elementaarsed vajadused nagu uni ja tervislik toitumine. Esmalt hakkab ülemäärasest väsimusest andma märku inimese keha - läbi pingete, valude ja võimetuse end lõdvaks lasta.

Varajasi märke ignoreerida on lihtne, kui lihtsalt tahtejõu najal rohkem pingutada. Aga keha on meiega karmilt aus: kui inimene varajasi märke ignoreerib, hakkab keha appi hüüdma - algul vaikselt, lõpuks haiguste ja tõsisemate tervisehädadega. Selliseid probleeme ennetada on lihtsam kui tulekahju kustutada. Kui stressi ja ületöötamisega on une tasakaal rikutud, siis on ka varasemalt heal magajal küllaltki raske endist rütmi taastada, peab varuma kannatust ja andma endale aega.

Õigus vastu hakata

Inimesele peab jääma õigus öelda - ma ei jõua, ma ei taha, see mulle ei sobi. Seda õigust ei pea kelleltki küsima, see tuleb ise endale võtta. Väga normaalne oleks järgida loomulikke biorütme - ööpäevaseid, aastaseid ja samuti vahepealseid tsükleid. Inimene vajab regulaarselt puhkeaega - igapäevaselt, iganädalaselt, iga-aastaselt.

Ennast kahjustava käitumise alla võib paigutada kombe rabada tööd igapäevaste unetundide ja iganädalaste puhkepäevade arvelt, lubades endale samal ajal, et selle kõik teen ma tasa niipea, kui algab minu iga-aastane pikk puhkus. Paraku on inimene puhkuse alguseks juba nii zombi-sarnane olevus, et esimesed paar nädalat tunneb ta end oimetuna, kolmandal nädalal hakkab toibuma ja rõõmsama pilguga ringi vaatama, neljandal nädalal jaksaks juba midagi ettegi võtta, aga siis on aeg oma oravarattasse tagasi pöörduda.

Elu ise ja muutused keskkonnas lisavad väsimuse fenomenile pidevalt uusi värvinguid. Näiteks linnastumisega kaasnev valguse- ja mürareostus on üks väsimuse mõjutegur. Isegi kui arvame, et oleme sellega harjunud, sest me ju ei pane seda enam tähele, näeb meie aju lakkamatult vaeva, et kogu seda infot töödelda kasvõi ainult selleks, et suudaks seda ignoreerida. Koroonaajal on hakatud rääkima koroonaväsimusest ja piiranguteväsimusest. Aga üks uuemaid väsimuse liike, millest hiljuti lugesin ja mis äratundmise ahhaa-efekti tekitas, on COVID-ist inspireeritud zoomi-väsimus (zoom-fatigue).

Zoomi-väsimus

Psychiatric Times'is hiljuti ilmunud artikkel defineerib zoomi-väsimust kui virtuaalsete suhtlusplatvormide ülemäärase kasutamisega seotud kurnatust, ärevust ja/või läbipõlemist. Millest zoomi-väsimus tekib? Osad põhjused on hämmastavalt lihtsad. Näiteks on inimese ajul raske töödelda korraga video- ja audioinformatsiooni, kui need pole ajaliselt päris sünkroonis. Isegi kui suuri tehnilisi viperusi ei esine, võib ka mõne millisekundiline ebakõla väsitav olla. Teine seletus on virtuaalse suhtlemise juurde käiv rööprähklemine (multi-tasking). Liigagi sageli püüavad inimesed veebikohtumiste ajal veel mitu asja korda ajada - meilid ära vastata, sõnumeid saata, uudised läbi lugeda, veebipoest toidu tellida. See võib tunduda küll efektiivne ajakasutus, kuid on tohutult väsitav.

Tavapäraselt ergastust ja rahuldust pakkuvad sotsiaalsed kontaktid võivad ekraani vahendusel olla vägagi väsitavad. On raske hoida silmsidet kõigi ekraanil olevate nägudega, ise samal ajal püüdes oma pilku kaamerasse fokusseerida. Ja muidugi kehakeel! Kui vahetult suheldes tuleb kuni 80% informatsioonist mitte-verbaalsetest märkidest, siis veebis on kõik see ära nullitud. Zoomi-suhtlusest saadav info on fragmenteeritud ja mitte-täielik, puudu on žestid, miimika nüansid, hingetõmbed, muud reaktsioonid. Raske on galerii-vaates kõiki suhtluspartnereid hoomata ning oma tähelepanu suunata sellele, kes parajasti kõneleb. Aju püüab kogu selle info töötlemisega tegeleda, lünki täita, kuid tulemuseks saadakse sageli vaid kurnatuse tunne.

Lõpeta rööprähklemine!

Muidugi on veebikohtumistel oma selge eelis ja helgem pool - muuhulgas aitavad need hoida kontakti siis, kui see füüsiliselt võimalik ega mõistlik pole. Seega on hea panna kõrva taha mõned Harvard Business Review's avaldatud tõenduspõhised nipid, mis aitavad muuta veebikoosolekuid vähem kurnavaks:

- lõpeta rööprähklemine ja keskendu veebikoosolekule, ole hetkes kohal;

- tee pikemate veebikoosolekute ajal minipause, pööra pilk regulaarselt ekraanilt eemale;

- vaata kriitiliselt üle, kas iga kokkusaamine väärib zoomi-kutset - ehk saab asjad korda ajada e-kirja või telefoni teel;

- lülita passiivsema kuulamise ajal kaamera välja, et mitte jõllitada tundide kaupa otsa iseendale ja liiga paljudele teistele nägudele. Ühtlasi vähendab see oluliselt digiprügi tekkimist.

- kui kaamera on suletud, siis kuulates ära istu, vaid hoopis liigu mööda tuba või lama, väga tervislik on ennast sirutada ja venitada;

- joo regulaarselt ja piisavalt vett, sest dehüdratsioon on üks olulisemaid väsimuse põhjusi.

Kuna lähemal ajal on eriti oluline vältida mittehädavajalikke füüsilisi kontakte, ei ole veebikoosolekutest ega zoom'imisest pääsu. Kuid neid nippe abiks võttes on võimalik ka pärast viljakat veebikohtumist rahulikult öelda - olen väsinud, aga õnnelik.

Mis on pildil valesti?

Kodanikuühiskonna Sihtkapitali, Heateo Sihtasutuse ja Eesti Päevalehe ühine artiklisari otsib tänavu ideid, kuidas leevendada praeguse Eesti praktilisi sotsiaalseid kitsaskohti. Oma idee saatke ühiskondlike algatuste inkubaatorisse NULA (nula.ee).

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid