Debüütsingel “Reflections” kannab endas lugu inimhinge peegeldustest – kuidas kõik see, mida teistele anname, meieni ühel hetkel ringiga tagasi tuleb. Bassisti loomingut aitab ellu viia plejaad Eesti parimaid muusikuid - Joel-Rasmus Remmel klaveril, Ramuel Tafenau trummidel, Linda-Anette Verte ja Mari-Katrina Suss viiulitel, Ann Mäekivi vioolal ning Andreas Lend tšellol. Loo salvestas ja järeltöötles Kaarel Tamra ning masterdas Minerva Pappi. Live-video režissöör on Silver Tõnisson. Kuulata saab kooslust festivalil Jazzkaar, mis lükkus augusti lõppu.

Janno Trumpi muusikavalikut saab kuulata siit.
Bruno Mars, Anderson .Paak, Silk Sonic - Leave the Door Open
Viimase aja kõige-kõigem highlight. Stiilse songwritingu üks parimaid näiteid.

Liisi Koikson - SInd vaid kiidan
Esmakordselt kuulsin seda Liisi Koiksoni lugu ühel tema kontserdil koos Joel Remmeliga ning juba siis puges see sügavale hinge. Hiljuti ilmus sellest loost veel eriti paatoslik versioon koos ERSO-ga, mõlemad variandid kõnetavad väga. Ja muidugi Liisi ise kõnetab väga!

The Funky Knuckles - Wise Willis
Selles loos on kokku sattunud need muusikalised komponendid, mis mind iga kell ja iga ilmaga käima tõmbavad. Natuke lohakas ja pealtnäha lodev groove, millel aga trummar ja bassimees hoiavad terve loo vältel korralikult tuld all. Otsast lõpuni cool!

Nate Smith - Home Free (for Peter Joe)
Antud lugu lõpetab Nate Smith Kinfolk’i plaadi “Postcards from Everywhere” ja teeb seda täiesti eepilisel moel. Muidu parimas mõttes väga eklektilisele albumile paneb trummar punkti niivõrd väljapeetud, minimalistliku ja sügavalt puudutava 5 minutiga. Korraks tekib tunne, et maailm me ümber on siiski ilus ja helge paik.

Brad Mehldau Trio - Unrequited
Olen suur klaveritriode fänn olnud sellest ajast peale, kui jazzini jõudsin. Viimasel ajal olen enda jaoks uuesti avastanud nt paljud Brad Mehldau ja Esbjörn Svenssoni albumid. Nii lihtne, aga samas nii hästi toimiv ja lõputult võimalusi pakkuv kontseptsioon.

Earth, Wind & Fire - After The Love Has Gone
Mu lemmiklugu läbi aegade! Siin on olemas kõik need komponendid, mida mina muusikas enim hindan. Ja muidugi - kõikidele minusugustele harmooniafriikidele on see lugu totaalne maasikas. Kõik need modulatsioonid (mida ei ole selles loos vähe), mõjuvad lihtsalt iga kord niivõrd värskelt, nagu kuuleksid neid jälle esimest korda.

Maurice Ravel - keelpillikvartett, F-duur
Kas keegi on siia kunagi klassikat üldse lisanud? No nüüd igatahes on.
Ravel on minu jaoks kõigi aegade suurim helilooja. Iga kord tema teoseid kuulates leiab jälle mingeid uusi nüansse, täiesti lõputu inspiratsioon! See konkreetne keelpillikvartett on minu isiklik lemmik.

Louis Cole - When You’re Ugly
Minu jaoks üks kõige omanäolisemaid rnb-soul-funk-jazz artiste praegusel ajal. Kogu tema ülesehitatud bränd on nii stiilne, et selle tunneb juba kaugelt ära. Ülimalt peenelt läbimõeldud käekiri nii muusikas, videotes kui kogu kujunduslikus pooles. Eelmisel aastal käisin Amsterdamis tema kontserdil ja see on vist siiani üks kõige sõgedamaid muusikaelamusi mu elus.

Tower of Power - Only Too Much Oil In The Ground
Suurima austusega kõikide oma õppejõudude vastu pean tänaseni oma kõige olulisemaks õpetajaks muusikas siiski just seda bändi ja kogu nende diskograafiat. Ma ei mängiks kindlasti täna niimoodi pilli, kui ei oleks päevade, kuude ja aastate kaupa läbi kamminud neid Rocco Prestia bassiliine. Bänd tähistab õige pea oma 50. tegevusaastat, meestel on pead otsas juba üsna hallid, aga nende sisemine drive on jätkuvalt sama, kui mitte kraad veel ägedam.

Frank Sinatra & Count Basie - More
Kindlasti üks kõige märgilisemaid albumeid jazzi ja eelkõige bigbändimuusika ajaloos. Üsna uskumatu kolmnurk - lood on arranžeerinud Quincy Jones, tema taktikepi järgi esitab neid Count Basie orkester ja kogu koosluse ees soleerib Frank Sinatra. See on maailma levimuusika totaalne lagi. Kui mõne albumi kohta võib kasutada sõna “aegumatu”, siis see on kindlasti see!

Clarity Ensemble debüütsingel "Reflections":