„Mul oli aus kavatsus hakata kirjutama raamatut Ellenist, aga see pöördus pea peale. Ema oli mul hinge peal, see lihtsalt läks nii,” ütleb Mudlum (54) Pruntsut kõrva tagant sügades. „Kui ema elas, tundsin end sageli väga süüdi, et tema elu on nii raske ja ma ei oska seda kergemaks teha. Nüüd, olles elanud samas majas samades tingimustes, saan aru, et mingil ajal võis ta olla väga õnnelik. See on midagi säärast, mida naljalt ei mõista, kui vaatad teiste elu kõrvalt.”

„Ema oleks loomulikult pahane, kui ta seda raamatut loeks,” tunnistab Mudlum. „„Tõsise inimese” (2014. aastal ilmunud Mudlumi esimene raamat, jutukogu – V. K.) luges ta kapsaks ja kommenteeris risti-põiki läbi. Emale läks väga hinge, et olen vastu enda tahtmist Muhuga nii seotud. Ja see, justkui hooliksin ma Ellenist rohkem kui temast. Selle raamatuga näitan, et see ei olnud nii.” Mudlumi silmad tumenevad korraks. „Üksiku lapse asi,” vastab ta, kui pärin, kuis kujunes suhe emaga nii tugevaks. „Jah, muidugi kohutab mind see naiste rida,” möönab ta, kui pärin laiemalt sugulussidemete mustri kohta. Mitu põlvkonda naisi, kes on suure osa või lausa poole oma elust pidanud üksi hakkama saama – silmitsi majadega, mille kordategemine käib üle jõu, vastamisi vaimsete ja kehaliste tõbedega, millele tihtilugu rohtu ei leidu. Ellen elas viimase osa elust ilma vee, kütte ja elektrita. Mudlumi ema võitles aastast aastasse lagunema kippuva maja ning pealetükkiva rohu ja võsaga.

Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega