Tänane Eesti Päevaleht kirjutab ilustamata kujul, milliseid katsumusi kogevad liikumispuudega inimesed, kes püüavad tegemist teha ühissõidukitega. Kuidagi teisiti kui ebavõrdseks mõõduvõtuks ei saa seda nimetada. Ootad bussi – mille graafik on sageli niigi ebamõistlik – ning siis tuleb seesugune, kuhu ratastooliga peale ei pääsegi.
Võib-olla on kohalik transpordikorraldaja isegi lubanud, et põhimõtteliselt käib sellel liinil madala põhjaga buss. Ent kui see peaks juhtumisi rikki minema, on võimalik puudega sõitja viimane, kellele prioriteete seades mõeldakse. Miks muidu on nii, et sobilikke tagavarabusse lihtsalt ei ole.
Ratastoolis sõitja jaoks tähendab liiga kõrge põhjaga buss seda, et bussi ei tulnudki. Ent inimene on arvestanud, et ta jõuab õigeks ajaks kooli, tööle või arsti vastuvõtule, mille aeg on ammu kokku lepitud.
Oleme varemgi kirjutanud juhtumitest, kus mõni bussijuht peatuses ootavast ratastoolis inimesest mööda sõidab, teda uksest sisse ei aita ja ta maha jätab. Tihti taanduvad sellised juhtumid nähtuseks, mida võiks nimetada „vähese inimlikkuse puudeks”. Tänases loos toodud näited viitavad süsteemsele ükskõiksusele. Praegu näiteks nõuab seadus juba, et ühistranspordi hangetel osalevatel ettevõtetel oleksid madalapõhjalised sõidukid. Aga kuidas elada need 8–10 aastat, mil uut vedajat ei tule?
Ratastoolis sõitja jaoks tähendab liiga kõrge põhjaga buss seda, nagu poleks bussi tulnudki. Ometi on liikuma pääsemine tema täisväärtuslikuks eluks oluline.
Probleemne ühistransport on ainult üks üldisema õlgukehitava suhtumise sümptomeid. Näiteks nõudis 2015. aastani kehtinud ehitusseadus, et puuetega inimesed peavad saama uutes üldkasutatavates hoonetes iseseisvalt liikuda. Siis see nõue kaotati.
Muidugi tähendab erivajadustega inimeste arvestamine lisakulusid. Ometi on just liikuma saamine üks odavamaid vajadusi, mis aitab tagada, et igaüks saaks puudest hoolimata elada täisväärtuslikku elu. Võimalus bussiga sõita annab hariduse, töö, toimetuleku ja elus hakkamasaamise.
