Everil pole rolli, mida tema karjääri tipuks või leivanumbriks võiks nimetada. Pole sellist rollitüüpigi. Osalt ehk sellepärast, et tal on rolle nii palju, osalt aga kindlasti sellepärast, et ta ei ole midagi eelmisest järgmisse kaasa võtnud. Ta on võtnud tegelaskuju, selle läbimõeldult ja meisterlikult valmis teinud ning siis temaga hüvasti jätnud. Muidugi on see raskem tee kui klišeedele toetuda. Aga Everi üks tähelepanuväärsemaid omadusi ongi austus oma elukutse vastu.

Minu esimesed kirkamad mälestused Everist pärinevad kahest filmist: „Naine kütab sauna” (Anu Soldam) ja „Nukitsamees” (Metsamoor). Pealtnäha pole neil linateostel ega rollidel midagi sarnast – kui just valmimisaastaid (1978 ja 1981) mitte arvestada. Täiesti vastandlikud on ka Everi mängitud karakterid. Üks on malbe, tagasihoidlik, kindlameelne, heatahtlik, elus palju petta saanud, kuid au ja inimväärikuse säilitanud. Teine on riiakas, ahne, kuritegelik (varastab võõraid lapsi) ja jõhker ekspluataator. Aust ja inimväärikusest pole tema puhul aga üldse mõtet juttu teha. Antipoodid on nad ka välimuselt.

Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega