Ühel õhtul kutsus abikaasa Juhan mu arvutiekraani ette. Ta ei ole kollektsionäär, aga vaatab aeg-ajalt netis ringi, mis kunsti kusagil parajasti liigub. Ning küsis minu käest ühele Idla antiigiäris müüdavale Eduard Einmanni akvarellile osutades: „Kas see on sinu arvates tõesti Ita Ever?”
Võtsime siis 1953. aastaga dateeritud akvarelli põhjalikumalt ette ja võrdlesime seda minu raamatus „Ita Ever. Elu suuruses” avaldatud fotodega Ita nooruspõlvest, umbes sellest ajast, mil ta tuli Moskvast GITIS-e teatrikoolist ja läks Draamateatrisse tööle. Saime aru, et akvarellil võib olla Ita küll.

Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega