Kui meenutada eelmise aasta augustit, siis tundus see juba tõesti hiiglaslik kogus. Eesti oli võrreldes paljude teiste EL-i riikidega ka pea täiesti koroonavaba, ohutunnetus oli madal. Eelmises valitsuses sotsiaalministri tiitlit kandnud Tanel Kiik kommenteeris valitsuse vaktsiinisoetamise otsust: „Soovime tagada vaktsineerimise võimaluse vähemalt 50%-le elanikkonnast, alustades riskirühmadest. Pikemas perspektiivis võiks vaktsiin saada kättesaadavaks kõigile, kes seda soovivad.“

Selliseid tagasihoidlikke soove arvestades võiski tunduda, et AstraZeneca lepinguga ongi sisuliselt vaktsineerimisega asi tehtud.

Ent poolteist kuud hiljem läks valitsuses suuremaks kemplemiseks, kui Kiik pani lauale teisest Euroopa Komisjoni vaktsiinihanke lepingust osavõtmise. 15. oktoobril oli vaja otsustada, kas ja kui palju tahaks Eesti saada USA tootjalt Johnson&Johnson nende Jannseni vaktsiini, mida EL-i peale telliti 200 miljonit doosi.

Eesti maksimaalne osa saanuks sellest olla rahvaarvu osakaalu järgi 0.03% ehk ca 600 000 doosi. Kuid Kiik põrkas otsustavale EKRE vastuseisule – milleks on seda vaktsiini nii palju vaja, kui juba on tohutu kogus AstraZenecat?

Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega