Tegin kodus toidu kaasa, sest poodi, olgugi see lähedal, oli mul kindel plaan oma jalga mitte tõsta. Nautimisele luksuse mõttes plaanis rõhku panna polnud kui välja arvata valik head teed. Tulin ettenägelikult ka selle peale, et varuda endaga küünlad ja tulemasin. Mitte et oleks olnud põhjust karta elektri kadumist, aga mis oleks pika ja pimeda õhtu hubasemaks muutmiseks parem kui elav tuli. Õhtud on siiski veel päris pikad, eriti maal ja üksinda.

1. päev - welcome to the arctic circle

Ma ei ole kahjuks kunagi tundravööndis käinud - talvine reis Lapimaale on üks mu unistustest - aga mul oli kohale jõudes tugev tunne, et see maastiku- ja ilmakogemus seal võiks olla sarnane. Majake paiknes lagedal väljal ning oli asetatud nii, et suurest maast laeni aknast avanes vaade tühjale puudeta maastikule. Maja ees oli jäätunud järveke ja maapind tõusis veidi. Kaugemal piiras põlde mets, mida on õigem võsaks nimetada. Kõrgendiku ümbruses oli maa soine - ka tee, mis majakeseni viis, kandis Soo nime. Nagu hiljem ümbrust avastades selgus, oli see koht miskipärast ka piirkonna kõige tuulisem. Lund polnud palju, kuid jäine tuul paigutas seda kaks päeva ja öö usinasti hangedesse ümber vaibudes alles teisel ööl, kui algas sula.

Tee tühjusesse
Majake oli moodne koos kogu linnaelu luksusega. Televiisorit ja internetti ei olnud. Suur diivan osutus tänu leidlikule patjade valikule lugemiseks väga mugavaks ning oli paigutatud täpselt sobivalt ekraanaknast maastiku vaatlemiseks. Majakese ees oli terrass lauakese ja kahe tooliga ning edasi algas lage väli.

Kohale jõudes saatsin perele ja sõpradele, kellega kõige viimati olin suhelnud, viimased pildid ja sõnumid ning lülitasin telefoni kuni kolmanda päeva hommikuni välja. Päris väljalülitatuna ma seda kogu aja siiski ei hoidnud, vaid kasutasin ka lennurežiimi, et fotosid teha. Ilma võrguta ongi telefon peamiselt üks fotokaamera.

Kui midagi ära jätta, on tark see millegagi asendada. Võimalike tegevuste valik majakeses ei olnud lai. Mingeid koduhoolduse töid ei olnud, sest olin ju külaline. Söögitegemist samuti mitte, sest olin kõik kodus valmis teinud. Vastavalt eelnevale plaanile sisustasin ärkveloleku aja täpselt viie tegevusega: lugemine, kirjutamine, jalutamine, söömine-joomine, mittemidagitegemine. Püüdsin kahte tegevust mitte teha paralleelselt, kuigi siiski õhtuti juhtus, et võtsin teetassi raamatu kõrvale mitte ei keskendunud teejoomisele kui eraldi tegevusele.

Mittemidagitegemine oli tegevus, kus ma lihtsalt istusin ja vaatasin ekraanaknast välja. Niisama tühja pilguga passimine ja kes teab millele mõtlemine on minu jaoks muidugi tavaline asi. Pole haruldane niimoodi 10-15 minutit ka kodus mööda saata. Saati siis veel sellise vaatega. Vaade tuletas meelde Dino Buzzati „Tatarlaste kõrbe". Selline tunne, et sealt mäekünka tagant võiks keegi või miski ilmuda, aga tegelikult ei tulnud sealt muidugi kedagi. Lootsin aknast näha loomi - jänesejälgi oli ümbrus ju täis ja loomi nägin ka oma jalutuskäikudel - aga ainsad loomad, kes „ekraanile" sattusid, olid kolm koera koos omanikega.

Eeskujuks oli kirjanik Tõnu Õnnepalu päev. Lühidalt seisneb see selles, et loominguline ja produktiivne tegevus, mis tuleb sinu enda seest, tuleb paigutada päeva esimesse poolde, ning päeva teise poolde jäävad vähem keskendumist nõudvad ja rekreatiivsed tegevused ehk see, mida enda sisse võtta väljastpoolt. Rutiini organiseerisin lähtuvalt valgest ajast ja fikseeritud söögiaegadest. Linnas võib ka hilisõhtul jalutama minna, maal pärast pimeda tulekut enam põldude vahele uitama ei kipu. Päeva esimene pool oli plaanis täita kirjutamisega, lugemine jäi päeva teise poolde ja nende vahel oli ette nähtud üks pikem retk ümbruskonnas.

Mõlemal päeval pidasin videvikku. Panin umbes päikeseloojangul küünla põlema ja ootasin elektrivalguse süütamisega, kuni aknast õue enam suurt midagi näha polnud. „Peame videvikku," ütles isa lapsepõlves mõnikord talveõhtul, kui olime ahju küdema pannud. Vaatasime tuld ja rääkisime juttu. Teen seda vahel ka kodus: panen küünla põlema ja ootan kuni viimane valgus väljas kaob. See ühtaegu nii võluv kui nukker tegevus kuulub sügisesse-talve. Suve valgus ja rütm on hoopis teised. Küünal kujunes mul majakeses omamoodi ajamõõtjaks. Kui see kustus, oli ka paras aeg magama minna.

2. päev - paradiis

Tuul ulgus majakese ümber öö läbi ning tuisk ja lumesadu jätkusid kogu järgmise päeva. Ma ei pannud äratust, kuid ärkasin esiteks juba poolt 7 ning seejärel pool 8. On vist alati nii, et uudses olukorras on ärgata ja voodist välja tulla kergem kui kodus. Eriti kui ei saa esimese asjana nutitelefoni järele haarata. Selle asemel läksin hoopis välja kõndima nautides tunnet nagu olekski hommikujalutuskäik lagedate põldude vahel minu igapäev.

Olen tuntud rutiinivihkaja. On luksus mitte olla sunnitud järgima rutiini. Teha asju, siis kui need parajasti pähe tulevad. Nende igas mõttes täiesti vabade päevade jaoks aga pidasin väga oluliseks seada sisse kindel rutiin. Mitte sunnitud, vaid valitud rutiin. Mulle tundus, et päevakava aitab välises tühjuses hoida turvatunnet ja sisemist korda ning muudab kättesaadavad tegevused kokkuvõttes rahuldustpakkuvamaks.

Muusikast tundsin mingil määral puudust. Muusika, veel vähem raadio, televiisorist rääkimata ei ole minu igapäeva lahutamatu osa, aga seal mõtlesin, et on natuke kahju, et enam ei saa muusika kuulamiseks lihtsalt plaati peale panna. Peab olema internetiga seade, aga kui interneti-ukse lahti teed, siis tuleb sealt kogu maailma info ka mürinal sisse. Või olgu, ega ta päris ise ei tule, aga selline tunne on, nagu siis kui avad ukse ja tead, et kui pea sisse pistad ning vasakule ja paremale vaatad, siis kogu see info ON seal.
Vaade tühjusesse

Kas ei olnud siis igavust ja üksildust? Nutisõltuvuse võõrutusnähte? Muidugi oli. See mõte, et võtaks nüüd telefoni ja vaataks õige, mis seal uut on, käis ikka palju kordi peast läbi. Sotsiaalmeedia pakub ju lakkamatu uudsuse kogemust. Sageli võtame telefoni kätte lihtsalt selleks, et lõõgastuda hetkeks parajasti käsil olevast keskendumist nõudvast tegevusest või lükata edasi mingi tegevuse alustamist. Kogu aeg ei jõua olla asjalik, pingutada, otsustada, teha, mis vaja. Ma ei ütleks, et mul nende hetkedega ilma telefonita probleeme oli. Kui tekib aega ja ruumi ning pseudouudsuse müra vaikib, hakkad märkama hoopis teisi asju. Tühjuses ja vaikuses kõik võimendub. Puhkamiseks vaatad kaugusse ja tegevusega lihtsalt alustad - see on vähemasti huvitavam kui mittemidagitegemine.

Rohkem oli kahju Messengerist, lähedastega suhtlemisest, võimalusest nendega koheselt mõnda mõtet või sündmust jagada, midagi arutada. Mulle väga meeldib see katkematu seose tunne, mille instant messaging teenused tekitavad. Aga tegelikult keegi ei ole ju maailmas üksi. Mõni neist lähedastest inimestest võib-olla mõtleb sinu peale just praegu. Aga üksindustunnet ei võta ära see, kas keegi mõtleb sinu peale või ei, vaid hoopis see kui mõtled ise soojusega teiste peale, nii lähedaste kui võõraste. Selle mõttekäiguni ei jõudnud ma seal lumevalgesse tühjusse vadates siiski iseseisvalt, vaid mind aitasid dalai laama ja peapiiskop Desmond Tutu, kelle „Raamatu rõõmust" ma miskipärast majaomaniku kunstist, uusvaimsusest ja feminismist koosnevast raamaturiiulist, millesse ma üldiselt ükskõikselt suhtusin, otsustasin kätte võtta. Ainuke kapsaks loetud raamat selles väikeses riiulis oli muide TammsaareTõde ja õigus".

Mis puudutab igavust, siis on aja vaim, et raamatutest räägitakse enamasti võtmes „ma peaksin rohkem lugema, ma tahaksin rohkem lugeda, ma soovin, et mul oleks lugemiseks rohkem aega." Kui sageli on lugemine tänapäeval meelelahutus ja ajaviide? Julgen väita, et väga harva. Antud juhul oli lugemine õhtuti aga tõepoolest minu ainus meelelahutus ja aja viitmise võimalus. Ma ei mäleta, millal ma viimati sellist olukorda üldse kogesin. Kokkuvõttes ei ole põhjust kurta - aeg sai raamatute seltsis viidetud päris kenasti ja kiiresti.

Vastu ööd oli lumeudu hajunud, tuul vaibunud ja räästas tilkus. Taevarand helendas pealinna tuledes. Esimest korda oli kuulda mõne kilomeetri kaugusel mööda sõitvaid ronge.

3. päev - kohustuste privileeg

Kolmandal päeval muutsin rutiini, sest peagi tuli majakesest lahkuda. Ärkasin taas ilma äratuseta ja suundusin eelmisest hommikust pikemale jalutuskäigule. Libedus ja sulalumi tegid käimise raskeks nii tee peal kui kõrval. Kui eelmistel päevadel olin vahepeal põiganud teelt kõrvale põldudele, sest lumi polnud seal paks ja jäine maa kandis hästi, siis enam selleks tahtmist polnud. Varakevad näitas oma „kauneimat" palet, kus määrdunud värvipalett koosneb kulupruunist, sinkjashallist, valgest ja mustast ning rõskus tungib kontidesse. Täiuslik akvarelliilm.

Tuppa jõudes lülitasin telefoni tagasi levisse. Tegelikult on ju päris tore avada justkui postkasti ja vaadata, mis kirju ja sõnumeid sulle vahepeal saadetud on. Nutitelefon, arvuti, internet, Facebook, Instagram, televiisor ja kõik muud inimeste vahelist kommunikatsiooni võimaldavad leiutised ei ole oma olemuselt pahad, kaugel sellest. Tark oskab iga asja oma teenistusse rakendada. Nagu pole vist asja, millega liialdamine halvasti ei lõppeks.

Huvitav on see, et mul ei tekkinud majakeses kodutunnet ja lahkuda polnudki eriti kahju. Tavaliselt nimetan ma iga ööbimiskohta juba esimesel õhtul „koduks" ja isegi pärast ainsat ööd on natuke kurb hotellitoa ust enda järel viimast korda kinni panna.

Selline maja ei saa olla kodu, sest peale lugemise ja kirjutamise ei olegi seal tõepoolest mitte midagi teha. Mõtlesin oma sõpradele, kel on päris majad ja suvilad aedade, peenarde, kasvuhoonete, tööriistakuuride, saunadega. Inimene ei taha enamasti niisama passida, vaid oma energiat loovalt rakendada. Aga vahepeal võib niisama passimine väga vajalik olla, et meelde tuletada, milline privileeg on võimalus seda kõike teha, mida me tavatseme kutsuda kohustusteks.