Pisut enne jaanipäeva plaanib riigikogu langetada otsuse, millistele riiklikult tähtsatele kultuuriobjektidele eelarvest raha jagada. Praeguseks on vastav komisjon valinud 27 sooviavaldusest välja 11 ja neist saavad viimaks kultuurkapitali toe vähemalt kaks objekti. Aga võib-olla ka rohkem, kui riigikogu leiab võimalusi erakorraliseks rahastamiseks.
Kui aga lisada valemisse teadmine, et konkursile esitatud tööde tähtaeg oli möödunud aasta augustis, siis kerkib küsimärke mitu. Näiteks: millist uut kvaliteeti annab hindamisele see, kui poolt- ja vastuargumente vaetakse lausa kümme kuud?
Nagu märkis Eesti Päevalehes Eesti arhitektide liidu president Andro Mänd, oleks erasektoris nii pikk protsess mõeldamatu. Sellega saab ainult nõustuda. Iga projekt nõuab esitajatelt palju energiat ja pühendumust. Kõik pürgijad väärivad vähemalt seda, et riik kohtleks neid austusväärsete partneritena.
Kultuuriobjektide rahastamist ei tohi muuta kohalike omavalitsuste valimiskampaania osaks. Praegu on õige toetada tõesti suuri projekte.
Arusaamatu venitamine on juba tekitanud asjaosalistes kahtlust, et tegemist ei pruugi olla niivõrd haldussuutmatuse, kuivõrd teadliku taktikaga. Jaanipäevaeelne aeg jääb liiga lähedale kohalike omavalitsuste valimisele. Nii inimliku kui ka poliitloogika järgi pole põhjust uskuda, et üllas soov parim välja valida suudaks alati trumbata üle soovi esineda rahvaesindajana, kes just enda valijatele kuldvasika koju toob. Poleks ju kallis ja silmapaistev kultuuriobjekt midagi muud kui premium-klassi katuseraha.
Seega on poliitilise korruptsiooni oht ilmne. Poodiumi kõrgeimale kohale ei pruugi saada tingimata need, kes ausas konkurentsis peale jääksid, vaid need, kel on paremad sidemed või paremad lobioskused. Kasvõi näiteks Tartus pingeid tekitav südalinna kultuurikeskus Süku, millel on taga märksa rohkem poliitilist kapitali, kui iial saavutaks samalaadne projekt Narvas.
Siiski on veel võimalik, et kogu valikuprotsess jääb valimiskarussellist kõrvale. Sellisel juhul tuleks kulutada raha tõesti suurtele objektidele, mida just praegusel kriisi- ja murranguajal on võimalik alustada. Ning mis pärast ka publikumagnetiks osutuksid, mitte ei meenutaks aastate pärast hüljatud tondikaidena ammu lahkunud rahalaevu.
