Juhan Smuul. Puhta punaseks peetud looja, kellele humoristina on eesti kirjanduses vähe võrdväärseid vastaseid

Tänavu täituv pool sajandit surmast ja tuleva-aastane sajas sünniaastapäev võiks olla küllaldane ajaline distants, et hakata Smuuli uuesti värske pilguga lugema.

Kuigi Juhan Smuuli (1922-1971) nimi võib tänapäevalgi esile kutsuda mõningast tõrksust ja sületäite viisi eelarvamusi, on tegemist üliandeka ja särava loojaga, kelle loomingut voolab nendegi naljasõprade veres, kes sellest ise midagi ei tea.

Võtame näiteks „Polkovniku lese”, 1982. aastal ETV tarvis salvestatud Draamateatri lavastuse, mille peaosas on Ita Ever. Lesk on ainus naine, kelle pärast Smuulil eluajal pahandusi oli. Jaak Urmet on vahendanud kaasaegsete mälestusi, kuidas maruvihane Smuul Kukus viina võttes – viina võttis Smuul ikka tublisti ja ka suitsu kulus kõvasti – kurjustas, et kirjutanud tema näidendi, mis ka näidend on, aga nürimeelne partei keskkomitee ei taha seda lavale lasta. Näidend ilmus 1965. aastal, kui Smuul oli juba saanud kõik kõige kõvemad preemiad, mida tollal võis saada, oli staar ühel kuuendikul planeedist, nautis hiigeltiraaže ja sellega kaasas käivat rahasadu, oli kirjanike liidu esimees ja puha.