EESLIINI KANGELASED | Isiklik lein ja selle kõrval hoolealuste aitamine. Jõudu andsid kolleegid ja hingehoidja
(14)
Eesti Päevaleht avaldab igal nädalal ühe eesliinitöötaja loo, kus inimene räägib oma kogemustest pandeemia ajal ning sellest, kuidas ta on suure koormuse suutnud oma vaimse tervisega hakkama saada.
Merle Mallene töötab Iru hooldekodus. Koroonaviirus on toonud ta ellu kaasa palju muudatusi töös ja eraelus ning kahjuks ka isikliku tragöödia. Merle jagab oma kogemuste varal, kuidas kõige selle keskel terveks jääda ja teistelegi toeks olla.
***
Praegu on õnneks kõik terved, aga aasta algus oli meie hooldekodus keeruline – haigeid oli nii klientide kui töötajate seas. Samas on hirm suurem pigem siis, kui on teadmatus. Eelmisel kevadel tulid kohe karmid nõuded ning 151 inimest üle Eesti koroonaga haiglas võttis kõiki tõsiseks. Täna on haigeid palju rohkem, aga osad inimesed enam üldse ei karda, keegi ei raatsi oma isiklikku elu pausile panna. Mina ise olen küll nõus pigem natuke veel kannatama, et see kõik läbi saaks.
Ka hooldekodus olime möödunud kevadel ärevad, kuid tagasi vaadates möödus 2020. aasta rahulikult. Suvi oli eriti rahulik, sügisel hakkas haigus jõudu koguma, kuniks lõpuks selle aasta alguses murdis ka meie hooldekodusse. Siis oli natuke ka hirm, kuid just siis oli eriti tähtis, et saaks terve olla ja tööl käia. Kõige hullem tundus jääda üksi koju ja oodata, kuidas haigus areneb. Teadmine, et oled terve ning kolleegidega koos olemine, oli julgustav.
Koroona ei ole ka minu perest mööda läinud. Selle aasta alguses nakatus mu abikaasa koroonasse ning kaks nädalat hiljem ta suri.
Kahjuks ei ole koroona ka minu perest mööda läinud. Selle aasta alguses nakatus mu abikaasa koroonasse ning kaks nädalat hiljem ta suri. Lein on raske igal ajal, keset kriisi võid lisaks oma valu ja murega üksi jääda. Mulle oli suureks abiks tööle naasmine, inimeste selts ja kolleegide toetus, aga ka professionaalne abi hingehoidjalt. Hingehoidja toetab hooldekodus nii kliente kui ka töötajaid, kuna töö hooldekodus, sealhulgas ka minu töö tegevusjuhina, nõuab psühholoogiliselt palju. Meie kliendid ju loodavad meie peale ja eeldavad, et oleme neile toeks ka siis, kui endal on raske. Peale enda kogemust hingehoidjaga julgustasin ka teisi kolleege seda võimalust kasutama.
Kriisiolukorras on eelkõige vaja inimest, kes su mure ära kuulaks ja oskaks tuge pakkuda. Hingehoidja teenusest oleks abi ilmselt igaühel olenemata mure suurusest: ka pealtnäha väikesed probleemid võivad tegelemiseta jätmise korral kuhjuda suureks kui ei ole neid kellegagi jagada. Nagu öeldakse: jagatud mure on pool mure.
Paljud inimesed mõtlevad, et nad saavad ise või sõprade abiga hakkama, kuid spetsialisti abi on ikka natuke teistmoodi. Hingehoidja on professionaal, keda on koolitatud inimeste nõustamiseks kriisisituatsioonides ning ka tema juures jääb kogu räägitu konfidentsiaalseks, ta oskab kuulata ja raskel hetkel õigeid asju öelda. Mul on hea meel näha, et noored räägivad vaimsest tervisest palju avalikumalt, kuid loodan, et ka vanemad inimesed julgevad edaspidi abi saamiseks kellegi juurde pöörduda, olgu see pereliige, kolleeg, hingehoidja või mõni muu professionaal.
Paljud inimesed mõtlevad, et nad saavad ise või sõprade abiga hakkama, kuid spetsialisti abi on ikka natuke teistmoodi.
Oluline oli ka muidugi see, et meie töökollektiiv on väga toetav, kriisi ajal veel enam kui tavaliselt. Iga inimene tahab tunda ennast vajaliku ja väärtustatuna. Meil tööl annavad nii kolleegid, kliendid kui juhtkond kogu aeg mõista, et see, mida teeme, on vajalik, hinnatud, väärtuslik. Selleks ei ole tihti palju vaja, kriisiolukorra ajal ei jõua juht ehk iga töötajaga eraldi rääkimas käia, kuid meil on see tunne, et oleme selles olukorras koos ning tuleme ka koos välja. Sellist kollektiivi sooviksin ma kõikidesse töökohtadesse Eestis, sest just osana hoolivast kogukonnast on kergem nii ennast kui ka teisi ka raskel ajal hoida. Tööl käies ei tunne end kunagi ka nii üksikuna, nii et selles osas on terve olemine ja tööl käimine praegusel hetkel suur rikkus.
Ja muidugi on täiesti hindamatu ka pere. Olen kogu koroona-aja olnud ettevaatlik, sõpradega suhtlen pigem telefoni teel, pidusid ei korralda ja reisimas ei käi. Oma pere, oma tütarde ja lastelastega olen aga suhelnud kogu aeg ning teisiti ei kujutaks ma seda ette. Vaid siis, kui meil hooldekodus haigus majas oli, ei külastanud lapselapsi kaks nädalat, muidu aga on sellest olnud suur tugi, et näed lapsi ja mõistad, et elu läheb kõigest hoolimata edasi. Ja mul on väga hea meel, et olen vaktsineeritud ja saan nüüd palju julgemalt lapselapsi külastada.
Mul on väga hea meel, et olen vaktsineeritud ja saan nüüd palju julgemalt lapselapsi külastada.
Seoses abikaasa äkilise haigestumisega sattusin ma nägema ka haiglate koroonaosakondade arstide tööd. Hoolimata sellest, et neil on hommikust õhtuni käed-jalad tööd täis ja nad veedavad terved päevad maskides ja skafandrites, jääb neil ikka aega üle olla inimestele toeks ja lohutada lähedasi. Mul on ääretu austus haiglatöötajate vastu ja vahel mõtlen, et need, kes viirusesse ei usu, võiksid kasvõi päeva veeta nendes haiglates, et näha päriselt, millega meditsiinitöötajad igapäevaselt tegelema peavad. Olen ka ise võtnud mõnikord julguse rindu ja poes mõnele võõrale viisakalt öelnud, et ta korralikult maski ette paneks. Isegi kui see inimene hoiab seda maski ees ainult minu nähes, tean, et olen vähemalt proovinud. Ma arvan, et praegusel ajal on tähtsam kui kunagi varem, et me üksteist hoiaks ja toetaks.
