Hirm, kontroll ja seltskond ehk igati tavalise inimese teekond koroonaeitajaks

Vandenõuteoreetikuga ei ole mõtet vaielda. Mida rohkem seda teha, seda rohkem ta oma vaadetesse kapseldub.

Psühholoogid selgitavad, et vandenõuteooriatesse kukutakse nagu nõiaringi. Soov on maandada hirmu, leida segaduse silumiseks lihtsaid ja arusaadavaid selgitusi - kõik kenasti sotsiaalmeedias saadaval nagu Rootsi lauas, oma erinevas radikaalsuse kastmes. Vaielda aga pole mõtet, kuna päriselu argumentidega selgeks ei tee - iga vaidlus kui selline veenab koroonaeitajat aina enam, et tal on õigus.

„Oleme juba vaidluse episoodis 168. Argumente on poolt ja vastu juba nii palju. Kas tõenäolisem on, et valitsus pani inimesed korteris raha eest köhima? Või äkki ongi haigus olemas ja inimesed sellesse nakatunud? Aga sellest punktist on arutelu juba nii kaugel," kommenteerib teadusnõukoja liige psühholoog Andero Uusberg. Ta toob välja kolm põhjust, miks üldse juhtub nii, et inimene otsustab päriselu asemel vandenõusse uskuda: vajadus maailmast aru saada, tahe end ümbritsevad - ka infot - kontrollida ning vajadus seltskonna ja sarnaste mõtlejate järele.