AUTORIKÜLG | Helen Eelrand: kuhu on kadunud nali, naps, tants ja tagaajamine?

Lihtne oleks seda pandeemia kaela ajada – pidusid ei toimu ning naer, laul ja tants on asendunud kirumisega. Paraku on see tendents vanem kui koroonaviirus.

Laulusalm ütles juba mitukümmend aastat tagasi, et kuhugi on kadunud usk ja unustus. Nüüd võiks lisada, et kadunud on ka nali, naps, tants ja tagaajamine. Mõni aasta tagasi kirjutasin lasteaiaõpetajate intervjuudele tuginedes Eesti Päevalehele loo sellest, et lapsed ei oska enam mängida – initsiatiiv ja loomingulisus on välja surnud. Samasugune mängulusti puudumine iseloomustab paraku ka täiskasvanuid.