Epp Maria Kokamägi isa Luulikust: isa ei maalinud kunagi Lenineid ja lööktöölisi. Selle võrra oli küll vaesem, aga aus

„Kui tänapäeval mõne noore käest küsida ja ta Luulikut ei tea, ei tähenda see midagi. Noored ei tea isegi meid Epuga!” kuulutab Eesti maalikunsti grand old man Tiit Pääsuke. Tema sõbra Luulik Kokamäe sünnist möödus 15. aprillil 100 aastat.

Kuulasin, suu lahti, tema tarkusi
Tiit Pääsuke: Esimene otsene kokkusaamine Luulikuga oli päris hirmutav. Istusin üksipäini Kuku klubis, kus olin tollal kõva klient. Luulik astus juurde ja küsis hästi vaikselt, kas ta võib minu lauda istuda. Tema mind tookord ei tundnud, aga mina muidugi teadsin teda. Ta oli väga ärritatud, käed värisesid, kui ta pitsitäie tellis. Tal oli olnud intsident kuskil, vist Kuku klubi uksel purjus Valdur Ohakaga. Ohakas muutus päris ägedaks, kui oli viina võtnud, ja Luulik oli vist teda löönud. Hakkasime rääkima ja saime tuttavaks.

Luulik oli märkamatult kõrval, kui teda tarvis läks. Tema elukogemus ja jutud olid kuidagi tervistav kontrast sellele, mis kunstiinstituudis toimus. Tollal oli tavaks ka pärast Kukus istumist kellegi ateljeesse edasi minna. Lepo Mikko ja Luuliku ateljeedesse kutsuti valitud inimesi, sest hirm KGB nuhkide ees oli suur. Aga need ateljeejutud aitasid kunstnikke ühendada. Luulikut ja Lepo Mikkot kuulasin suu lahti.
Viimased mälestused Luulikust on suhteliselt kurvad. Ta oli juba tõsiselt haige, kui meelitasin ta ikka veel kalale kaasa. Mõtlesin, et see aitab, aga nägin, et ta väsis ruttu. See oli meie viimane kalalkäik.