Pooltõsiselt saaks arutleda, kas meil oleks koroonat raskelt põdenud vähem inimesi, kui riik oleks andnud aasta tagasi kõigile karmi käsu mitte üksnes kodus püsida, vaid iga nädal ka vähemalt 150 minutit hoogsalt jalutada. Tõsisemalt öeldes: vale on rääkida juba üle aasta üksnes juttu „maja põleb” ja selle tõttu mitte mõelda millelegi muule peale selle kustutamise.

Vähene füüsiline aktiivsus ja ülekaalulisus on ju nii koroona kui ka paljude teiste haiguste riskitegurid. Juba paarist-kolmest kuust, rääkimata tervest aastast, võib piisata, et lapse või täiskasvanu niigi napp liikumisharjumus aastateks täiesti nullida. Ettekäändeid jääda diivanile või arvuti taha lösutama on praegu tavatult palju. Pealegi on distantsõpe, kodukontor ja e-kaubandus kõvasti kärpinud igapäevatoimetuste tõttu liikumist. Lühemalt öeldes: kuhjame praegu usinalt hagu uuteks tervisetulekahjudeks.

Nüüd võiks nii endalt kui ka teistelt sama tungivalt kui koroonareeglite täitmist nõuda regulaarset kehalist aktiivsust.

Eestisse rajatakse küll päris tublisti spordihalle ja -hooneid, staadione ja kergliiklusteid, kuid sama hästi ei taha kahjuks edeneda liikumisharrastus. Osa inimesi ehk ongi hakanud rohkem ja teadlikumalt trenni tegema, aga selle hea suundumuse nullib tõsiasi, et igapäevatoimetusi tehes liigutakse järjest vähem. Eriti puudutab see lapsi, kellest alla veerandi on kehaliselt piisavalt aktiivsed. Lastel ja noortel peaks olema päevas vähemalt 60 minutit kehalist tegevust, mis kiirendab hingamist ja võtab kergelt higistama.

Koroona on pannud Eesti inimesed tegema asju, mida keegi poleks veel hiljuti mõeldavaks pidanud. Kui nõuaks nüüd endalt ja teistelt ka regulaarset kehalist aktiivsust? See vähendaks peale koroona riski veel südamehaiguste, diabeedi ja paljude muude haiguste riski ning rohkem aastaid elataks tervena.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid