Eesti Päevaleht avastas konservatiivse kodanikuühenduse juhi Facebooki postitusi analüüsides, et Varro Vooglaiu käekiri on viimase pooleteise kuu jooksul saanud uue stiili.
Vooglaid on oma jälgijaskonnale hakanud vahendama talle räägitud või anonüümselt edastatud väiteid ning kirjeldusi, mis tekitavad umbusaldust koroonakriisi või politsei tegevuse vastu. Tõendeid Vooglaid aga ühegi väite kohta ei esita.
Just sellises stiilis postitused on Vooglaiu viimase aja kõige menukamad. Näiteks valeväide Toompeale toodud rahva ära viimiseks mõeldud politseibussidest jõudis 150 000 ja seni tõendamata COVID-vaktsineeritu äkksurm 100 000 inimeseni.
Allikatelt kuuldud sõnumeid levitab Vooglaid klausliga, et ta ei tea, kas need vastavad tõele, ent lisab väidete järele oma hinnangulisi üldistusi olukorra kohta Eestis.
Eesti Päevaleht valis välja neli sellist postitust, mis kõik pärinevad viimase kuu aja seest. Tegime neile faktikontrolli ning palusime Vooglaiu postitustes kasutatud retoorikavõtteid analüüsima Tartu Ülikooli teadlased.
Selle töö tulemusena näitame, kuidas Vooglaid on viimasel ajal loonud, levitanud ja võimendanud valeinfot, mis aitas kaasa Toompeal toimuvate protestide levikule ja rahva polariseerumisele.
Vooglaid (vt kommentaari loo lõpus) ütleb, et jagas infot, kuna ei pidanud kuulujutte sugugi võimatuks.
Postitus 1. Politsei toob inimeste äravedamiseks Toompeale bussid.
Faktikontroll
Väide: Politsei plaanib täna tuua meeleavaldusele bussid, millega saaks suurema hulga inimesi ära vedada.
PPA logistikabüroo Põhja majandustalituse juht Erkko Piirimägi: „Busse kasutab politsei oma inimeste transpordiks ja ajutise varjualusena. Muul põhjusel politsei busse Toompeal ega südalinnas ei ole kasutanud.”
Postitus 2. Politsei saab inimesi pealt kuulata
Faktikontroll
Väide: „PPA pealik Elmar Vaher kurtis täna Maalehes avaldatud intervjuus, et "mis toimub kodudes, seda tegelikult me ei tea". Jäin aga mõtlema, et kui tõene see väide üldse on, sest tegelikult teavad jõustruktuurid selle kohta ju päris palju. Näiteks saavad nad peaaegu kõigi inimeste taskus istuvaid mobiiltelefone positsioneerida ja neid pealt kuulata, samuti on neil ligipääs sideandemetele, mille abil tagantjärele kontrollida, kes mingil hetkel kusagil viibis.”
Keskkriminaalpolitsei juht Aivar Alavere: „Politsei tohib telefoni positsioneerida ainult seadusega ettenähtud juhtudel. Eelkõige tehakse seda korrakaitseseaduse alusel kõrgendatud ohu väljaselgitamiseks või tõrjumiseks, näiteks kui maastikul eksinud või kadunud inimese elu võib olla ohus või kriminaalmenetluse seadustiku järgi prokuratuuri loal raskete kuritegude uurimisel. Need kuriteod, mille puhul jälitustegevus on lubatud, on seadusandja poolt kindlalt määratletud. Politseil ei ole juurdepääsu sideandmetele, vaid saame vajadusel teha loa alusel sideettevõtjale päringu konkreetsete andmete saamiseks.”
Väide: „Tavalisele patrullpolitseinikule on minu teada mobiilide positsioneerimine täiesti kättesaadav.”
Alavere: „Kuna telefoni positsioneerimiseks on seadusega seatud kindlad piirid, siis ei saa kindlasti iga patrullpolitseinik sellega tegeleda. Korrakaitseseaduse alusel on positsioneerimine ehk telefoni asukoha tuvastamine reaalajas riikliku järelevalve erimeede, mida võib teha üksnes kõrgendatud ohu väljaselgitamiseks või tõrjumiseks. Positsioneerimiseks pöördub politseinik keskkriminaalpolitsei poole, kes teeb elektroonilise päringu sideettevõtjale telefoni asukoha tuvastamiseks. KKP edastab positsioneerimise tulemuse politseiametnikule, kes selle positsioneerimise algatas. Võimalusel teavitatakse inimest positsioneerimisest enne toimingut või esimesel võimalusel pärast seda.
Kriminaalmenetluse seadustiku § 126'5 alusel on positsioneerimine jälitustoiming (varjatud jälgimine), milleks annab loa prokuratuur. Tehniliselt saab uurija positsioneerida ainult seda telefoninumbrit, millele luba on väljastatud ja ainult sellel ajal, mil luba on kehtiv. Jälitustoimingut võib teha politseiametnik, kellel on juurdepääsuõigus riigisaladusele.
Kõik positsioneerimised logitakse ning logid on olemas nii sideettevõttes kui ka keskkriminaalpolitseis.”
Postitus 3. Varjatakse fakte vaktsiini tõttu surnud inimese kohta
Faktikontroll
Väide: „Sain hetk tagasi ühelt vanalt tuttavalt sellise teate: “Just hetk tagasi kuulsin lugu ühelt medtöötajalt, kelle haiglas sai üks inimene vaktsiini ja suri seal samas kohapeal 10 minutit hiljem ära. Koheselt võeti kõigilt töötajatel allkirjad, et see info on kuulutatud salajaseks (ametialaseks salajaseks isikuandmetega seotud teabeks) ja keegi ei tohi seda kuskil avalikult rääkida.”
Ravimiameti pressiesindaja Kristi Sarap: Sellisele kirjeldusele vastava surma kohta Ravimiametil andmeid pole. Märtsikuu jooksul on teatatud meile:
• 31-aastase mehe surmast 10 päeva pärast vaktsineerimist tekkinud terviserikke tõttu
• 63-aastase naise surmast palaviku ajal tekkinud minestuse, kukkumise ja peatrauma tõttu
Lisaks andsid meditsiinitöötajad meile teada kahe inimese surmast COVID-19 vaktsineerimise järgselt, kuigi seost vaktsiiniga nad võimalikuks ei hinnanud:
• 69-aastase tõsiste kaasuvate haigustega mehe surm 3. päeval pärast 1. Vaktsiiniannust•45-aastase mehe surm 19. päeval pärast 2. vaktsiinidoosi
Ravimiameti ohutusjärelevalvebüroo juhataja Maia Uusküla: Me ei näe mingit võimalust, kuidas vaktsineerija saab sellise juhtumi maha vaikida. Samuti on lähedastel võimalik sellistest juhtudest meid teavitada.
Postitus 4. EMOs valitses koroonakriisi tipus tühjus
Faktikontroll
Päevaleht tuvastas inimese, kes Vooglaiule tõepoolest helistas. Tegemist on noore muusiku Emmaga, kes soovis Ida-Tallinna Keskhaigla EMO-registratuurist teada saada, kui palju on haiglas koroonapatsiente ning seda vestlust filmida. EMOs viibis sel hetkel kaks patsienti. Tõene on ka see, et talle helistas mõned päeva hiljem politsei.
Emma ütles aga, et temaga vestelnud politseiametnik oli „ülitore, viisakas ja abivalmis” ning ta selgitas, kust oleks võimalik muusikut huvitavaid andmeid saada. Emmat ehmatas vaid see, et kõne tuli just politseist. „Tagantjärele saan ma ka ise aru, et registratuurist selliseid andmeid suvalistele inimestele ei peagi andma.”
Politsei pressiesindaja Kristjan Lukk: „Politsei võttis naisega ühendust, et selgitada sellise külaskäigu tagamaid. Selgitasime talle, et niisugune külaskäik võib meditsiinitöötajatele mõjuda väga ootamatult ning oma küsimustele vastuste saamiseks on ka teisi võimalusi."
Küll aga ei saa teha järeldust, et kui EMOs viibib vähe inimesi, siis haiglate ülekoormust ei ole. Just sellist muljet Vooglaidi postitus võimendab. Selline tegevus vastab valeinfo klassifitseerimises kategooriatele “vale viide või seos”, “eksitav sisu” ja “ebatõene kontekst”.
Regionaalhaigla erakorralise meditsiini keskuse juhataja dr Kristiina Põld: „Ootealal asuvate inimeste hulk ei peegelda EMO-de COVID-patsientide ega muud koormust. Rasked patsiendid saabuvad kiirabiga lüüsi kaudu ja ei läbi ooteala. Respiratoorse infektsiooni tunnustega patsiente teenindakse EMO parklas olevas konteineris. Oleme soovitanud vältida kergemate tervishädadega EMO-sse pöördumist, sest täis ootesaalis ei ole meil võimalik tagada 2+2 reegli järgmist. Ülemaailmselt on kirjeldatud pandeemiaaegset EMO visiitide langust keskmiselt 30%, nii ka meil. EMO ustele on paigaldatud sildid, mis keelavad polikliinikusse pöördujatel läbikäigu EMOst. Seega EMO ootealal viibimine niisama uudishimust on vastutustundetu.”
SAPTKi juhi Varro Vooglaiu sõnul paiskas ta kuuldused Facebooki, et ära hoida politsei tegevuse laienemine, panna ajakirjanikud kuuldusi kontrollima või juhtida tähelepanu ebasobivale mõjutustegevusele.
Punkt 1. Teade bussi või busside tellimisest meeleavalduste tarvis tuli mulle anonüümseks jääda soovinud allikast, nagu ma ka oma postituses ütlesin, mistõttu ei ole mul võimalik täpsemat infot anda, isegi kui tahaksin seda teha. Seejuures toonitasin oma postituses selgelt, et tegu on täpselt sellega, millega ma väitsin tegu olevat – mulle esitatud väitega, mille paikapidavust ei oska ma hinnata. Kirjutasin: „Vastab see jutt tõele või mitte, ma ei tea. Igal juhul saab näha, mis tänaseks välja mõeldakse, kui eile välja toodud sidumisvahenditega märulipolitseinikest, tõkendaedadest, politseikoertest, sireenidega politseibussidega rahvast läbi sõitmisest, inimeste ebaseaduslikust kinnipidamisest, ebaseaduslike korralduste andmisest (nt mitte kasutada loosungeid) ning üleüldisest ahistamisest ja hirmutamisest veel ei piisanud.”
Pidades silmas neid meetmeid, mida pühapäeval rakendati ja millele eelnevalt tsiteeritus osutasin, siis ei olnuks sugugi ebatõenäoline, et võimuliialdustes lükatakse sisse veel üks täiendav käik. Miks jagati infot just minuga, seda ei oska ma öelda, aga ilmselt seetõttu, et olin juba meeleavaldustel nähtud politsei võimuliialduste suhtes avalikult kriitiliselt sõna võtnud. Kas infot jagati ka kellegi teisega, seda ma samuti ei tea. Laekunud infot otsustasin Facebookis jagada, et selle tõele vastavuse korral vähendada osutatud stsenaariumi teostumise tõenäosust. Ühtlasi juhin tähelepanu, et juba pühapäeval viibis Toompeal Toomkiriku esisel platsil terve rida politsei käsutuses olnud busse, mille hulgas oli ka üks suur buss. Milliste võimalike otstarvete jaoks see seal viibis, seda ei oska ma kahjuks öelda. Soovi korral saanuks kindlasti ka sellega inimesi minema vedada ja juba nähtud võimuliialdusi silmas pidades ei pea ma sugugi võimatuks, et niisugust võimalust ka kaaluti. Seda enam, et mitmed inimesed ju peetigi õigusvastaselt ja naeruväärsetel ettekäänetel kinni ning veeti minema või pandi politseibussi kongi istuma.
Punkt 2. Mobiiltelefonide positsioneerimise ja pealtkuulamise tehniline võimalikkus on fakt, millele võite näiteks kapost kinnistust paluda. Kui palju, kelle poolt ja millistel asjaoludel seda võimalust kasutatakse, selle üle võime tavakodanikena vaid spekuleerida. Et patrullpolitseinikel on võimalik saada jooksvat infot inimeste viibimise kohta nende mobiiltelefoni paiknemisandmete alusel, seda olen kuulnud vahetult patrullis käivalt politseinikult, kes on mulle rääkinud, kuidas just selle info alusel on nii mõnigi korrarikkuja õnnestunud kiiresti üles leida ja kinni pidada.
Punkt 3. Info laekus tuttavalt, kes ei ole nõus tema isiku avaldamisega. Täpsemaid asjaolusid ei saa ma kahjuks jagada, kuna seda ei soovinud inimene, kellelt info pärineb – sest tema hinnangul tõmbaks nende asjaolude esile tulek tõmbaks ringi sedavõrd koomale, et pole enam raske välja selgitada, kellelt info pärineb. Omalt poolt rõhutasin, et info tuleks sellest hoolimata avalikustada, aga ei ole minu võimuses sundida kedagi seda tegema.
Facebookis kirjutasin väga selgelt, et mina ei saa kinnitada, et info on tõene, aga esile otsustasin selle tuua just selleks, et mobiliseerida väidete paikapidavuse kontrollimiseks ka ajakirjanikke, kel on niisuguseks tööks rohkem kogemusi ja ka autoriteeti. Mulle teadaolevalt pole keegi asja vastu huvi tundnud. Mis puutub vastusesse minu teabenõudele, siis ravimiametilt see tõepoolest mõnda aega tagasi laekus – ravimiametilt, sest terviseamet edastas minu teabenõude neile, ise vastamata –, aga paraku ma ei ole jõudnud selle esile toomisega veel tegeleda. Asi on jäänud ootele paljuski seetõttu, et ravimiameti vastus on väga üldist laadi ning olulisemale osale minu poolt esitatud konkreetsetest küsimustest ei ole reaalselt vastatud. Asjaga peaks edasi tegelema, et saada konkreetsetele küsimustele konkreetsed vastused.
Punkt 4. See inimene ei soovi, et ma tema isiku avalikustaksin. Aga Teie küsimus ei ole siiras, kuna ma tean, et tema isik on Teile niigi teada ning et Teile on teada ka muud selle juhtumi asjaolud, mida olen vahendanud täpselt nii, nagu need minuni jõudsid, midagi juurde mõtlemata või moonutamata. Facebookis otsustasin sellest kirjutada, kuna mulle jäi täiesti arusaamatuks, miks pidi politsei sel viisil inimesega psühholoogilist survet avaldades ühendust võtma, olgugi et ta ei pannud toime ühtegi õigusrikkumist ega ohustanud kellegi elu, tervist ega vara. Minu hinnangul ei peaks politsei sedasi inimeste psühholoogilise töötlemisega tegelema.
