Nõukogude Eestiski seksiti. Olude sunnil ka kitsukeste korterite tualetis ja vannitoas

20. sajandi jooksul valitses Eestis „seksifoobia”, kuid ka selles vallas tõi vabaduse perestroika.

Muidugi ka Nõukogude Liidus ja Eestis seksiti. Isikliku ruumi ja privaatsuse defitsiidi tõttu võttis seks ebatavalisi vorme, kitsukestes korterites seksiti tualetis ja vannitoas. (Muide, seda soovitati ka soome keelest tõlgitud käsiraamatus „Avameelselt abielust”, nii et tõenäoliselt tuli ka „vabas maailmas” tollal seksiga tegeleda kipakates tingimustes või oli tõlget Eesti lugeja jaoks mugandatud.)
Kuna elementaarset seksuaalharidust ega rasestumisvastaseid vahendeid ei olnud, on arstid meenutanud, et vahetuse jooksul tuli mõnikord teha 30–40 aborti. Toonased arusaamad mehe-naise suhetest ja seksist olid tänapäevases mõistes „metsikud”. Arvati, et naisterahvas peab „anduma” tugevama sugupoole esimese kutse peale, ja naise orgasmi ei peetud oluliseks.
Brežnevi aeg tõi Eestisse ja mujale Nõukogude Liitu väikest viisi seksrevolutsiooni. Seksist ei peetud endiselt heaks tooniks avalikult rääkida, kuid näiteks kinos ja televisioonis hakati 1960-ndatel ja 1970-ndatel juba alasti keha näitama. Ka Eesti filmiajaloo esimene alastistseen „Põrgupõhja uues Vanapaganas” filmiti 1964. aastal.