Marek Rannala on nii mõneski mõttes linnaplaneerijatele, arhitektidele ja maastikuarhitektidele olnud õlekõrs, kes muidu autokeskse liikluse planeerimise maailmas on pakkunud liiklusinseneri tuge hea, see tähendab, jalakäija- ja ratta­sõbraliku elukeskkonna kavandamisel. 

Marek on juhtinud planeerimist, koostanud liiklusuuringuid, teinud strateegilist planeerimist, tegelenud ka autoliikluse modelleerimisega (selliseid spetsialiste saab Eestis kahe käe sõrmedel üles lugeda). Ta on aidanud argumenteerida laia autokeskse Reidi tee vastu ja pea­tänava poolt. Märtsi lõpus tegi ta ettekande arenguseire keskuse seminaril „Kas 21. sajand on kohalolemise sajand?“.

Sa oled praegu pikemal puhkusel, niisama hästi kui loobunud senisest tööst ja uuringute koostamisest. Miks?

Arvasin sedasi, aga praegu paistab, et see nii ei lähe. Jah, ma olen natuke tülpinud. Energiat ju jagub, aga see peaga vastu betooni ja asfalti jooksmine tüütab, tekitab negatiivsust. Mul on positiivset ju harva öelda. Pidevalt tuleb rinda pista hoiakute ja eelarvamustega valdkonnas, kus igaüks, kes vähegi liigub või sõidab, on ekspert. 

Ma tahan, et valdkonnas oleks arenguväljavaade, mingi perspektiiv. Tahan, et mingi muutus toimuks riigi ja omavalitsuste tasandil. Ma ei tea, kas midagi muutub eelolevate valimistega, järgmiste valimistega või kulub veel 20 aastat. On hulk märke, mis muutust järjekordselt lubavad ja see innustab edasi tegutsema.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid