Mullu ilmus 86-aastasest loodusfilosoofist menukas dokumentaalfilm „Fred Jüssi. Olemise ilu”, kuid avalikes aruteludes ei tüki ta esile. Sellest hoolimata on Jüssi eestlaste jaoks usaldusväärseim loodusteemade arvamusliider: riigi tellitud keskkonnateadlikkuse uuringus kordub tema kõrval aastast aastasse veel ainult Aleksei Turovski nimi. Praegu Eesti looduses toimuvat vaatab Jüssi abituse tundega. „Õnneks ma ei näe seda,” ütleb ta meie tuleviku kohta.

RMK juht ütles mulle hiljuti, et osale inimestele meeldivadki lageraielangid. Kuidas teie end raielangil tunnete?

(Pikem vaikus.) Vot ma tahaks näha nende inimeste silmi, kes seda sulle ütlesid. (Vaikus.) Ma tean, mida see tähendab.

Osa inimesi küsib: mis siis on, kui mõned liigid kaovadki ära? Mis siis on, kui Alutagusel kaob ära lendorav või mõni haruldane orhidee?

See on üks asi, et keskkond muutub. On üks Taani dokumentaalfilmide sari, eriti põnev osa oli Jüütimaa kohta. Väga õpetlik on vaadata, kuidas seal tõmmati jõed ja kogu muu maa põllumajanduse jaoks sirgeks. Siis said nad aru, et looduse rikkus kaob ära ja kõik aeti kinni. Nägin selles saates, kuidas likvideeriti metsade sees olnud lõbustuskoht – tore koht, kiiged, kõik mis seal oli. See pandi kinni, keelati täielikult, kõik kasvas võssa. Öeldi, et seal hakkavad liigid kasvama ja kujunema, aga see ei taastu mitte kunagi niisugusena nagu alguses. Seal olid kõik liigid ära kadunud, aga nüüd pesitses seal juba viis paari kaljukotkaid. Põllumaad aeti kinni ja kalad tulid merest kudema. Mis küsimus oli?

Osa ütleb, et pole hullu, kui mõni liik ära kaob. Äkki meil polegi Eestis lendoravat vaja.

Ega muidugi pole, loomulikult pole. „Loomulikult” ütlen ma irooniliselt. Üks asi on loomulik ja teine on normaalne. Minge Kopli trammi – kui on külmad ilmad, siis inimesed hingavad trammi õhku täis, aknad on täis jäälilli. See on loomulik. Kui sa maha vaatad, siis näed, et trammi põrand on täis sihvkakoori – see on normaalne. Normid kujundavad selle.

Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega