Kas mäletate, mis tunne oli keset rahvamassi tantsida?
(24)
Reivimise mõte on ära kaduda. Eeldused selleks luuakse mõnes keldriurkas, tehasehoones või muus samasuguses pimedas ruumis, kus salapärast ja samal ajal turvalist pimedust lõhestavad üksikud valgussähvatused. Teine võimalus on minna festivalile, kuskile keset ürgloodust ning end algul pööraseks, lõpuks rahulikuks tantsida. Mõlemal juhul teab reivija, et ta on keskkonnas, kus keegi teda ei hinda ega passi. Looma võib rahumeeli välja lasta, sest kõik on tulnud tegema sedasama.
Kumus mai algul avatav näitus „Terve öö üleval. Reivikultuur lähivaatlusel” ei soovi külalises aga ainult unustatud peolkäimise tunnet taastada, vaid paneb mõtlema ka sellele, kui olulised on inimkultuuris igasugused karnevalid, dionüüsiad ja muud karjas kargamised. Samuti sellele, et digikuma paistel võrgus „ühiselt” veedetud tunnid ei suuda seda iialgi asendada. UG-st (ingl underground) ehk põrandaalususest rääkis ka Müürilehe viimane number, nii et tundub, et teema on õhus.
