Iittala imbus mu ellu kuidagi salamisi. Ta ei tulnud ühekorraga, vaid sigines riiulitele tasase järjekindlusega. Kuna see ei ole bränd, mida jaksad osta sületäie korraga – hea disain oskab end väärtustada –, kujunes mul harjumuseks kolm-neli korda aastas pisitasa oma varusid täiendada. Vahel komplekt Kastehelmi võrratuid magustoidukausse, teinekord täiendus kohvikruusidele, mis tulid müügile uute köitvate mustritega, vahel mõni imeilus Aalto vaas.

Kõige vanem Iittala ese mu kodus on Tapio Wirkkala 1968. aastal disainitud vaas Avena. Selle jäine ilu on muide inspireerinud ka omaaegset Tarbeklaasi kunstnikku looma Avenale venna Põhjarannik. Mitu muudki Iittala toodet on olnud Eesti tarbekunstile eeskujuks, et mitte öelda kopeerimisallikaks. Nii võiski juhtuda, et eestlased tundsid Soome disaini Eesti jäljendite kaudu juba enne, kui originaalid üldse siia jõudsid.