1986. aasta 26. aprilli öösel korraldas Tšernobõli tuumajaama valvevahetus eksperimendi. Taheti proovida, kas turbogeneraatori energiat on võimalik kasutada omaenda vajadusteks, näiteks avarii korral. Vahetuse liikmetele oleks eksperiment tähendanud märkimisväärseid preemiaid ja tuumajaama direktorile riiklikku autasu.

Seda, mis järgnes, teab terve maailm: tuumareaktor ja reaktori saal varisesid plahvatuste tagajärjel kokku ja neljanda energiaploki kohale tekkis „tuumavulkaani” kraater, kus temperatuur küündis 5000 kraadini. See muutis metalli vedelaks massiks ja reaktori grafiidi hõõguvateks tukkideks. Reaktorist paiskus välja surmav radiatsioonipilv. Radiatsioon küündis kohati 3000 röntgenini tunnis, mis on võrreldav 350 Hiroshima või Nagasaki pommi üheaegse plahvatusega. Sellist katastroofi pole inimkonna ajaloos kunagi varem nähtud.

Keegi ei tea tänaseni, kui palju inimesi Tšernobõli avarii tõttu elu kaotas. Küll aga  teame täpselt, kes oli 1986. aastal „rahumeelse aatomi” esimene ohver. 

Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega