Simmo Saar: riigisektori põhiprobleem on tippjuhid, kes ei tee vahet avalikel suhetel ja turundusel

Meie juhid tahavad töötada heade uudiste ministeeriumis. Teate ju küll – see on koht, kus halbu uudised pole ning kus igat ametniku liigutust saadab heakskiitev mõmin, vahest ka kestvad ovatsioonid.

Isiklikult olen avaliku sektori kommunikatsiooni defineerides paljuski lähtunud NATO avalike suhete käsiraamatust. Käsiraamat on saadaval internetis ja usun, et kõikvõimalikel maksumaksja rahast elatuvatel kommunikaatoritel tasuks sellele vähemalt pilk peale visata.

Juba käsiraamatu algusest leiame punkti 1.7, mis ütleb: „Usaldusväärsuse säilitamiseks peavad sõnumid olema tõesed, täpsed ja õigeaegsed. Sõnumid peavad kõikidel tasemetel vastama tegudele. Teabeohvitseri ja ülema sõnumite lahknevus maastikul tegutsevate üksustega tekitab kohe umbusaldust.”

Ehk kui strateegiliseks narratiiviks on inimeste kaitsmine, siis tõmbab sellele kiiresti vee peale taktikalise tasandi ohvitseride ja sõdurite vastupidine käitumine.

Seega on kommunikatsiooni puhul äärmiselt oluline, et teod ja sõnad käiksid ühte sammu. Mis on ju igati loogiline – raske on uskuda inimest, kes hägusa pilgu ja pehme keelega alkoholivastast kihutuskõnet peab. Või inimest, kelle sõnad on karjuvas vastuolus tegeliku olukorraga.

Üks tuntumaid näiteid on siinkohal kindlasti omaaegne Iraagi meedia- ja välissuhete minister Mohammed Saeed al-Sahhaf, kes (hoolimata Iraagi vägede masendavast lüüasaamisest) rusikat viibutades Ameerika Ühendriikide peatset hävingut kuulutas. Endiselt veel elus olev tegelane sai seetõttu hüüdnimeks „Comical Ali”.

Avaliku sektori kommunikatsioonijuht ei saa olla koomiline Ali. Ometi koomilistest Alidest Eestis puudust ei tule.