JUHTKIRI | Tšehhi vajab tuge Vene terrori vastu

Riiklik terrorism teise maa territooriumil on sõjakuulutusest vaid ühe astme võrra allpool.

Tuletagem meelde kasvõi ainsat korda, kus NATO on käivitanud kollektiivse kaitse lepingu 5. artikli. See juhtus pärast 2001. aasta 11. septembri terrorirünnakuid Ameerika Ühendriikides.

Tšehhi valitsuse otsus saata välja hulganisti Vene diplomaate on seega kindlasti adekvaatne reaktsioon uurimistulemustele, mis näitasid, et 2014. aasta detsembris Vrbětice laskemoonalaos kahe inimese surmaga lõppenud plahvatuse korraldasid Vene sõjaväeluure GRU agendid. Küllap aitab pinget veidi ohjeldada teadmine, et taktikalises mõttes ei olnud rünnak suunatud tšehhide endi, vaid ukrainlasi relvadega varustava Bulgaaria ärimehe vastu. Kuid see nüanss ei varja sugugi asjaolu, et tegemist on suurima sõjalise löögiga Tšehhi vabariigi pihta pärast 1968. aasta Praha kevade mahasurumist.

Erinevalt tollasest on Tšehhi praegu NATO ja Euroopa Liidu liige ning võib õigustatult oodata, et liitlased koonduksid teda kaitsma. Tugevasõnalised avaldused on mõlemalt poolt tulnudki. Reaalsete tegudega läheb raskemini. Ehkki tšehhid kutsusid kohe pärast esimeste Vene diplomaatide väljasaatmist liitlasi solidaarsust väljendama, on sellele oma sammudega reageerinud vaid Balti riigid ja Slovakkia.

Kui meie NATO liitlast on rünnatud, ei tohiks tema abistamine küsimustki tekitada. Kahju, et allianss pole seni käitunud ühtsemalt, kuid Eesti samm oli õige.

Vahest keegi näeb siin topeltstandardeid võrreldes 2018. aastaga, mil samad GRU agendid püüdsid Suurbritannias mürgitada üleläinud agenti Sergei Skripali. Vastuseks sellele saatsid Vene diplomaate välja tervelt 20 riiki. Võib olla kindel: liitlaste erinevat kohtlemist vaadatakse hea meelega ka Kremlis.

Eesti otsus näidata ühele diplomaadile solidaarsusest ust on selles kontekstis õige samm. Parem oleks muidugi, kui allianss tegutseks ühtselt, kuid reageerimata jätta olnuks viga.

Peale moraalse aspekti on tegu puhtalt julgeoleku küsimusega. Pole mingi saladus, et paljude diplomaatide kattevarju all tegutsevad luurajad. Ja kui „normaalset” luuretegevust riikidevahelistes suhetes de facto aktsepteeritakse, siis luureorganisatsioonide korraldatud terroriakte mitte. Järelikult tulebki hulganisti väljasaatmisega nende tegevust põhjalikult ruineerida.

Karta on igal juhul vähem, kui jätta mulje, et riiklik terrorism liitlase kallal on midagi sellist, millele võib ka käega lüüa.