KULTUURIBIIT | Kirjaniku ja stsenaristi Birk Rohelennu playlist
Viaplay originaalsari „Kes tappis Otto Mülleri?“ räägib kuulsast ärimehest ning endisest Nõukogude Liidu maadlusstaarist, kes leitakse oma 65. sünnipäeval kodumõisas mõrvatuna. Uurijad intervjueerivad kaheksat pereliiget ning päevavalguse ette tuuakse salapärased tõeterad edukast ja võimsast mehest, kes tappis kunagi hundi oma paljaste kätega. Kõigil on Otto Müllerist oma lugu rääkida – kõigil on mõrvamotiiv. Seriaali peategelastena astuvad üles Märt Avandi, Jaan Rekkor, Tambet Tuisk jpt. Filmimine algab 2021. aasta septembris Tallinna lähiümbruses, samasisuline romaan tuleb aga välja suvel.
Birk Rohelend ütleb oma muusikavaliku kohta nii:
"Olen tegelikult üsna heli- ja müratundlik inimene ja nooruses uskusin, et mul ei ole ega tulegi “oma” muusikat. See osutus siiski asjatuks hirmuks, sest mida aeg edasi, seda rohkem avastan enda jaoks uusi iidoleid ja seda enam naudin tervikut – esitajat, bändi, muusikat, sõnu, aega ja mõtteviisi, mida need lood esindavad. Nagu Benjamin Button, elan oma melomaani-elu tagurpidi, sest sageli on minu “uus” enamasti kellegi teise “vana”, pidevalt avastan muusikapalasid ja autoreid, mis teistel minuvanustel on ammu teada. Kui leian enda jaoks midagi, mis mulle meeldib, siis kuulan seda fanaatiliselt – võin kuulata sama plaati iga nädal, aastaid järjest. Samamoodi loen lemmikraamatuid – algusest, lõpust, keskelt, pidevalt."
Nirvana – Smells Like Teen Spirit
Alustuseks minu eluaegne vaieldamatu lemmiklaul minu lemmikbändilt. Armastan Nirvana meloodiaid, need puudutavad hinge, sõnad loovad põneva ja kõnetava interpretatsiooniruumi. Imetlen Kurt Cobaini aususe ja tolerantsuse pärast. Tema kuulus lause “Come as You Are”, tema sünnilinna Aberdeeni hilisem slogan, on üks kõige positiivsemaid mõtteid üldse – tule nagu oled, sa ei pea olema rikkam, parem, edukam, tuntum.
The Stone Roses – Bye Bye Badman
The Stone Roses on selline bänd, millega nakatas mind sõber Veljo. Kunagi ammu ütles ta mulle nagu muuseas, et kui tuju allapoole kiskuma hakkab, paneb ta Stone Rosesi plaadi mängima, ja hoiatas ette, et sellest võib sõltuvusse sattuda. Kõik oli sulatõsi, jäingi sõltuvusse ja olen siiani. Tohutult meeldib mulle Ian Browni võime kirjutada laulusõnu, mis justkui uitavad kuutõbiselt ringi, kindla rütmi, mõtte ja riimita, ja ometi moodustavad meloodiaga kõige lummavama harmoonilise terviku. Tuline kahju, et ise nii ei oska.
Beastie Boys – Sabotage
Jälle üks väga hea pala, mõjub virgutavalt nagu äratuskell. On selliseid hetki, kus see lugu haagib lihtsalt täiuslikult mu igapäevasesse reaalsusesse. Keeran autoraadio valjuks, noogutan muigega kaasa ja imestan, millises hullumeelses maailmas me elame ja kuidas ma ikka veel ei ole sellega ära harjunud. Kes mõistab, see mõistab.
Ash – Girl From Mars
Ash on selline kummaline bänd, kelle plaadi ostsin kunagi puhtalt kaanepildi järgi. Esimese hooga tundus nende muusika nii raju, et jätsin plaadi mitmeks aastaks seisma. Kui uuesti kuulama hakkasin, oli nende muusika sel plaadil minu jaoks täiesti uus, täiesti mahe, täiesti mõnus. Tõesti ei tea, mis mu kõrvadega vahepeal juhtus.
Limp Bizkit – Rollin’
See on lihtsalt parim autoga sõitmise laul, mis on kunagi kirjutatud. Oli parim pea kakskümmend aastat tagasi, kui istusin tumepunase Pontiac Firebirdi roolis, on parim ka nüüd, kui mul on tumesinine Jeep Compass. Sõbrad autohullud, selle lauluga ma tervitan teid.
Sid Vicious – My Way
Kui keegi paluks mul kirjutada armastusest, siis võib kindel olla, et ma jõuan oma mõttekäikudega taas Sid Viciouse ja Nancy Spungeni juurde välja. Sid Vicious oli cool juba pea viiskümmend aastat tagasi ja on seda siiamaani, sealjuures oli ta surres vaid 21 aastat vana. Tema lootusetu elupõletamine, täielik kompromissitus, absoluutne tagasitee puudumine ja siiras armastus on minu jaoks vaimustavalt ja jätkuvalt inspireerivad.
Dead Can Dance – Nierika
Dead Can Dance on omanäoline meditatiivse muusika kollektiiv, kelle loomingut kuulates võib ennast täiesti ära unustada. See on muusika kui nõidus, maagia, lumm. Kuulates võib vabalt tunda, kuidas need võõrapärased laused puudutavad kusagil sügaval sisimuses selliseid tundeid ja kihte, millest varem teadlikki polnud.
Queen – Bohemian Rhapsody
Freddie Mercury on kindlasti üks nendest haruldastest inimestest, kelle puhul võib kõhklemata öelda – geenius. Tema hääl, välimus ja viis, kuidas ta suudab terve oma keha elektrifitseerida, on niivõrd võimsad. Olen õnnelik, et elan, sest seetõttu saan kuulata Queeni ja saada Freddie geniaalsusest osa. Ühte laulu vaheldusrikkast repertuaarist on pigem raske välja tuua, aga valin Bohemian Rhapsody, kuna see ülipõnevate käikudega teos soovitati neil kunagi ümber teha, hirmust, et keegi seda raadiost ei kuula – liiga pikk, liiga imelik. Kes viimasena naerab…
Emiliana Torrini – Jungle Drum
Väga hea laul väga mõnusas esitluses. Igasuguse nukra ja halli tuju teeb alati heaks. Kui juba seda pala kuulama satun, siis tavaliselt kuulan kohe kümme korda järjest. Armastus minu jaoks ongi pigem energia, lõõmamine, trummipõrin, kui mingi lahja lalin. Ma ei ole pooliku-klaasi-inimene, minu klaas on kas täis või tühi. Kui ikka armastus, siis las ta seisab nagu mõrtsukas kõrvaltänavas (Bulgakov), olgu selle minnes maa must ja lõppeks jäägu vaid tuhk.
Hunta – Gena nah
Viimasena tuleb ära mainida, et Eestis tehakse praegu väga palju head muusikat. Olen enda jaoks avastanud mitmeid lugusid-bände ja see on ikka tõeliselt äge, mis toimub. Eelnevast listist paistab ilmselt silma, et punk ja rock on mulle ikkagi eriti südamelähedased. Hunta puhul meeldib see, et tegu on küpse, iroonilise, muheda bändiga, kelles on säilinud mõnus power. Võib vist südamerahuga öelda, et kui inimene ikka enda üle nalja visata ei oska, siis ei oska üldse elada. Muhe nüanss on ka see, et seda laulu esimest korda kuuldes kuulsin sõnu valesti, ja arvasin, et refrään teatab “get a life”. Ka see on väga hea soovitus, igal ajal, igaühele.
