Ago-Endrik Kerge oli galantne härrasmees, kes oskas elada. Sõõm värsket õhku tardunud stampide keskel

Lavastaja, näitleja ja tantsija Ago-Endrik Kerge oli tegude inimene, kes elas täiega. Tõelise meistrina ei reetnud ta oma saladusi ega trüginud poodiumile.

Peeter Kormašov: "Mäletan Endrikust kõige rohkem seda, et kui ta ruumi sisenes, oli seda kohe tunda. Endrik lihtsalt oli karismaatiline, see oli nagu kaasasündinud. Nad olid mu vanaemaga (telerežissöör Terje Põder – toim) justkui õde ja vend, samas kodus üles kasvanud, nii et puutusime ikka kokku. Ta tundus alatasa saabuvat mõnest põnevast kohast, vähemasti ümbritses teda selline aura.

Endrikul oli kõlav ja selge, kordumatu tämbriga hääl, millega ta oskas kuulajate tähelepanu köita ja jutustada mõne loo või nalja enda lõputust seikluste varasalvest. Ta oli päikesepoiss, ikka kelmikas säde silmis ja mõni nutikas repliik varuks. Samal ajal oli ta galantne härrasmees – asjaolu, mille eest ta ise tänas oma balletikooli tausta. Seda oli kena näha ja sellest õppida, eriti praegu, kui viisakusse suhtutakse kui mingisse iganenud nähtusse."

Mari Lill: "Endrik oli balletikoolist saanud karmi distsipliini. Ta oli enese vastu nõudlik, samuti teiste vastu, ent väga hea huumorimeelega. Kasvatusest ja lastetoast oleneb ikka palju. Endriku härrasmehelikkus oli nii loomulik ja iseenesestmõistetav, mitte selline, et „kui teen ukse lahti, siis saan neiukese endale”.