„Sisse tormas purupurjus vene soldat ja laskis saksa mammi meie silme all maha”

Ülo Tuuliku tuntud romaanist „Sõja jalus” (1974) jäid nõukogude tsensori nõudel välja kohad, mis näitasid nõukogude sõdurit-vabastajat vales valguses.

„See on mul siiani silma ees,” tunnistab kirjanik Ülo Tuulik (81), kelle sakslased küüditasid koos terve perekonnaga Saksamaale 1944. aasta oktoobris. „Olime barakis, kui sisse tormas purupurjus vene soldat. Saksa mammi võttis parasjagu kaevust vett. Soldat krabas temast kinni. Mammi haaras minu ema seelikusabast ja kisendas: ta tahab mind tappa, ta tahab mind tappa! Soldat tõmbas ropsuga vanainimese ema seelikust lahti ja laskis meie silme all maha. Emal oli pärast kaks-kolm nädalat palavik. Kuulsin, et räägiti närvivapustusest.” Viieaastane poiss muidugi ei mõistnud tol hetkel täpselt, mida ta nägi, ent nähtu jäi silma ette terveks eluks. „Minu isale, kes valdas nii saksa kui ka vene keelt, olevat sõdur öelnud: „Ma pidin ta tapma! Sakslased põletasid minu isa ja ema elusalt Valgevene külas.” Kurja tasuti kurjaga,” meenutab Tuulik.
Saksa naise tapmise stseeni kirjutas Tuulik sisse ka kolmkümmend aastat hiljem ilmunud kuulsasse raamatusse „Sõja jalus”, kuid nõukogudeaegne tsensuur lõikas selle koha välja. Tollase ametliku arusaama kohaselt ei tapnud nõukogude sõdur-vabastaja läänes ühtegi tsiviilisikut.