Iseenesest ei ole see ju üldse rumal jutt, mida oravad rääkisid siis, kui nad eelmisel korral võimul olid, ja räägivad ikka edasi nüüd, kui nad jällegi valitsust tüürivad. Tasuta lõunaid ei ole, no tõsi. Võlgu peavad maksma meie lapsed, eks ta ole. Laenuleib ja laastutuli ja kõik need teised sõnad, mida me Ansipi ajast nii hästi mäletame. Ansip oli korras riigirahanduse kiitmise meister. Eelarvetasakaalu jutlustamine ei tulnud tal hästi välja mitte ainult selle pärast, et tema keemikumõistus arvudega hästi läbi sai – numbriliste näitajate varrukastpuistamine oli tema firmamärk, mis ei näita siiamaani erilisi kulumismärke, kuigi kohalikke rehkendusi ta eemaloleku tõttu enam nii hästi ei valda ja mõningad vanad refräänid on surmani ära tüüdanud. Peaasi seisab muus. Ansip nimelt uskus, mida ta kõneles. Ta arvas päriselt ka, et see, mis ta teeb, on riigile hea.

Tuleb tunnistada, et Kaja Kallase ja Keit Pentus-Rosimannuse esituses kõlab eelarve tasakaalu saamise vajaduse mantra tunduvalt vähem veenvalt. Põhjus ei ole ilmselt üldsegi selles, et nad ise fiskaalse tasakaalu põhimõttesse ei usu. Pigem ikka usuvad, muidu nad oma krokodillijuttu ei ajaks. Sest sellest saavad nad ju aru: populaarsust kärpimine ei too ja nende kisa, kellelt raha ära võetakse, kostab taevani. Oravkõrvsetel lapsevanematel jääb kindlasti rusikas taskusse huvialaringide raha äravõtmise pärast – eriti just neil, kelle jaoks reformierakondlased ongi enne valimisi tublisid rahvamehi ja -naisi etendanud, tasuta lõunaid ja muud roosamannat lubanud. Laste arvelt kärpimist ei andestata, isegi mitte siis, kui kokkuhoitav pisku õpetajate tasku läheb. Eriti mitte olukorras, kus Keskerakonna „tasuta” bussiliiklus neelab mõttetuid summasid, sellal kui hundi juurest karu juurde sõitjaid eriti ei jagugi. Aga katsu sa seda „kõigi Eesti inimeste eest” seisvale heale Jürile selgeks teha.

Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega