Vilja Kiisler: oravate Ansipi-aegsed mantrad kõlavad kurtidele kõrvadele
(88)Reformierakonna juhtpoliitikute truudus Ansipi-aegsetele aadetele on kohati liigutav ja vanemate valijate silmis küllap ainuõige, kuid nooremaid oravapooldajaid ei pruugi eelarve tasakaalu mantra vanad viisid kõnetada. Mis sobis Ansipile, ei pruugi kaunistada Kaja Kallase valitsust.
Iseenesest ei ole see ju üldse rumal jutt, mida oravad rääkisid siis, kui nad eelmisel korral võimul olid, ja räägivad ikka edasi nüüd, kui nad jällegi valitsust tüürivad. Tasuta lõunaid ei ole, no tõsi. Võlgu peavad maksma meie lapsed, eks ta ole. Laenuleib ja laastutuli ja kõik need teised sõnad, mida me Ansipi ajast nii hästi mäletame. Ansip oli korras riigirahanduse kiitmise meister. Eelarvetasakaalu jutlustamine ei tulnud tal hästi välja mitte ainult selle pärast, et tema keemikumõistus arvudega hästi läbi sai – numbriliste näitajate varrukastpuistamine oli tema firmamärk, mis ei näita siiamaani erilisi kulumismärke, kuigi kohalikke rehkendusi ta eemaloleku tõttu enam nii hästi ei valda ja mõningad vanad refräänid on surmani ära tüüdanud. Peaasi seisab muus. Ansip nimelt uskus, mida ta kõneles. Ta arvas päriselt ka, et see, mis ta teeb, on riigile hea.