Maailma kunstiklassika tipptase on jõudnud Kadriorgu. Kunagi varem pole Eestis eksponeeritud sellisel hulgal Madalmaade kunsti kuldajastu taieseid. Peter Paul Rubensi, Hans Memlingi, Jacob Jordaensi, Frans Florise, Anthonis van Dycki jpt tööd on maailma kuulsaimate kunstimuuseumide – nagu Louvre või Londoni rahvusgalerii – ja erakogude pärlid.

Sel nädalal, kui koroonapiiranguid hakatakse ettevaatlikult leevendama, on lõpuks võimalik Kadrioru kunstimuuseumi ajaloolistesse saalidesse nende teostega tutvuma minna. Eestisse jõudsid tööd Belgiast The Phoebus Foundationi hinnatud erakogust. Millega väljapanekut koostades arvestati, selgitavad Eesti kunstimuuseumi kuraator Greta Koppel ja Phoebuse sihtasutuse esindaja Niels Schalley.

Näitusel on lausa eraldi narride tuba. Miks oli see tollal oluline temaatika?


Koppel: 15. sajandi flaami primitiivide religioosne kunst oli loodud paljuski ekspordiks: Portugali, Hispaaniasse, meile tuli Niguliste altar. Narruseteemalised pildid olid mõeldud eeskätt kohalikule õpetatumale publikule. Ideestikult haakuvad need humanistliku satiiriga ning on tihedalt seotud omaaegse kirjakultuuriga, nt Erasmuse „Narruse kiitusega”. Tänapäeval jääb palju nende piltide algsest sõnumist meile kättesaamatuks, kontekst on teine.

Schalley: 16. sajand oli olustikumaali tekkimise aeg, eriti selliste tööde, mis olid naljakad. Teostele on peidetud huumor, kui neid töid oma kodus külalistele eksponeeriti, said nad kõvasti naerda.

Näiteks Frans Verbeecki tööl pilgatakse inimkonna rumalust: maised narrused rumalate inimeste kehastuses on kottides kaubaks. Selle töö sõnum on, et rumalus on nakkav, ja siia on peidetud hulgaliselt viiteid ja vanasõnu.

Koppel: Seisustel pole vahet, oma narrused on nii kodanlastel kui ka aadlil, rumalust kummardavad kõik.

Schalley: Paljud siinsete tööde lood on aktuaalsed ka aastasadu hiljem ning näitavad, kes me oleme ja et tegelikult pole me toonastest inimestest nii erinevad.

Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega