Et mõista, kus me oleme, peaksime mõistma, kust me tuleme. Seda ka otseses mõttes. „Oliver ja Ulrike avastavad seksuaalmaailma” oli raamat, mida vanemad nagu muuseas kippusid minu ja mu mängukaaslaste lauanurkadele „unustama”, kui veel üsna väikesed olime. Ent Leedsi ülikooli õppejõud Kate Lister ei selgita raamatus „Seksi kummaline ajalugu” seda, mis on seksuaalsus, vaid seda, milline see läbi ajaloo olnud on. See hõlmab seksist rääkimiseks kasutatavaid sõnu, seksiga seotud masinaid, kõige jaburamaid operatsioone, mida seksuaalsuse suurendamiseks või jahutamiseks ette on võetud, hügieeni, masturbeerimisse suhtumist ja palju muud.
Suur osa materjali liigitub lõbusate faktide alla. Näiteks sõna „hoor” esinemissagedus inglise kirjanduses aastail 1500–2008 (tuleb välja, et 16. sajandi lõpp oli kõrgaeg!). Aga nagu ajalooga ikka on, ei räägi see meile ainult minevikust, vaid ka olevikust. Sellel, miks „hoora” esinemissagedus teeb veidraid jõnkse, peab olema põhjus. Võimalik, et tagantjärele üheselt tuvastamatu, aga siiski. Ja tõik, et sõnal „vitt” (cunt) on tänapäeval pigem negatiivsed kõrvaltähendused, ei tähenda, et see on alati nii olnud. Veelgi enam, Kate Lister on teinud üksjagu selle nimel, et „vittu” rehabiliteerida.