Martin Mölder: Isamaa karistamine. Partei saab nuhelda konservatiivsuse eest

Sisemised vastuolud võivad tugevalt Eesti poliitikat suunanud erakonnale saatuslikuks kujuneda.

Isamaa on viimastel nädalatel olnud ebaproportsionaalselt palju meedia tähelepanu all ja suurem osa tähelepanu ei ole olnud positiivne. Liikmete vastuvõtmise praktikatega on iseendale kahju tehtud ning Parempoolsed on osavalt ära kasutanud avalikkuse valmidust Isamaale nende viimase aja poliitiliste või ideoloogiliste valikute eest piltlikult öeldes kätte maksta. See on tekitanud erakonnas olukorra, milles lõppkokkuvõttes võivad kaotajaks olla kõik.

Isamaa on väga pika ja kireva ajalooga erakond, kes on aja jooksul endasse koondanud väga erineva poliitilise stiili ja mõttelaadiga inimesi. Üks kuni praeguseni järellainetust tekitav transformatsioon oli 2006. aastal Res Publicaga liitumine. Sel ajal olid mõlemad erakonnad parasjagu nõrgas seisus. Isamaa oli 2003. aasta riigikogu valimistel saanud üksnes seitse kohta ja Res Publica toetusmull oli katki läinud nagu habras õhupall. Uus liiterakond suutis järgmistel valimistel oma toetust hoida, kuid praeguseks on see kahanenud uuesti umbes selliseks, nagu oli enne liitumist.

Kuigi Res Publicat ei ole erakonna nimes enam ammu, ei saa seda öelda Res Publicast tulnud poliitikute kohta. Nende seas võib eristada kahte tüüpi. Esiteks neid, kes on endale praeguses uues Isamaas leidnud mugava ja hea koha – nende hulka kuuluvad näiteks Urmas Reinsalu ja Priit Sibul. Teiseks on järel mõned kunagised respublikaanid, kes nähtavasti ei ole uues erakonnas endale väga head ja mugavat kohta leidnud. Just neid viimaseid on muu hulgas mobiliseerinud ka nende hulka kuuluv Tõnis Kons ja neid tunneme Parempoolsete nime all.