JUHTKIRI | Ratas presidendiks? Vale valik ja aeg
(300)
Ratas teeb õigesti, kui ei otsusta kandideerida – sellise otsuse üle oleks põhjust rõõmustada nii tema pooldajatel kui ka vastastel.
Ilmselt nõustuvad nii konservatiivid kui ka liberaalid, et president peaks suutma rahvast ühendada. Ratas jutlustab küll rahva ühendamist, ent pani kokku Eesti ühiskonda enim lõhestanud valitsuse. Ja peaks olema väga lühikese mäluga, et unustada korruptsiooniskandaale, mis on nii tema erakonda kui ka tema kukkunud valitsust raputanud. Keskerakonna ja Ratase lähemate poliitiliste võitluskaaslaste puhul on nii mõndagi kahtlast.
Vastaste vaatenurgast oleks riigikogu praeguse esimehe edutamise ainus pluss see, et presidendiametis oleks tal suhteliselt vähe võimalusi Eesti elu mõjutada – see on ju eelkõige esindus-, mitte täidesaatev amet.
See presidendiameti eripära on ka põhjus, miks Ratase talendi austajadki ei tohiks teda presidendiks soovida. Eestis on presidendiamet seni tähendanud poliitilise karjääri viimast, pensionile eelnevat faasi. Ratas on selleks veel liiga noor ja tegus. Samuti tuleks tema presidendiks saades päevakorda Keskerakonna saatuse küsimus. Ratase erakonnapoliitikast lahkumine võiks tuua kaasa pärast Edgar Savisaare epohhi niigi populaarsust kaotanud Keskerakonna edasise languse.
Presidendivalimiste alguseni on jäänud 97 päeva. Erakondadel on aeg nimetada ühiskonda ühendada suutvad kandidaadid.
Presidendivalimiste alguseni on jäänud ainult 97 päeva. Ratas või mitte, lähinädalatel on erakondadel aeg esitada tõsiselt võetavad kandidaadid. Pole vaja jälle mängida üksteise ületrumpamise mänge, mille tulemusel 2016. aastal sai lõpuks üsna üllatuslikult presidendiks Kersti Kaljulaid, kellest osa asjaosalisi polnud varem kuulnudki. Kaljulaid töötas ennast paljude eestimaalaste silmis küll kiiresti tubliks presidendiks, aga paljudele on ta siiani vastuvõetamatu.
Poliitikud, õppige 2016. aasta vigadest ja ärge tehke presidendivalimistest seebiooperit, kus osa teist omaenese võtete tõttu selili kukub.
