Noored kaardiväelased, Zoja Kosmodemjanskaja, kangelaspioneerid, 28 panfilovlast, Jakob Kunder: need näod vaatasid Nõukogude Liidus kasvanud noortele vastu õpikutest ja piltidelt kooliseintel. Nad pidid olema eeskujud, mida kasutati noore põlvkonna kasvatamiseks, vaieldamatud autoriteedid, kes andsid oma elu, et nõukogude inimene saaks süüa leiba ja võid ega esitaks ülearuseid küsimusi. Alates 1980. aastate lõpust on selgunud, et paljud nõukogude kangelaslood on sündinud tühjalt kohalt.
Ajaloolane Toomas Hiio räägib, et nõukogudeaegsed kangelaslood vajaksid sageli faktikontrolli, kuid kolmveerand sajandit hiljem on seda juba raske teha. „Minu kool, 32. keskkool, sai 1975. aastal Jakob Kunderi nime. Kunder sai Nõukogude Liidu kangelase kuldtähe, sest olevat „teinud Matrossovit” ehk katnud punkri laskeava oma kehaga. Leidus samas lahingus olnud mehi, kes rääkisid, et nii see tegelikult polnud.”
Kangelaseks tegemine ja aunimetuste annetamine oli nõukogude süsteemis mälupoliitiline tegevus, ütleb Hiio. Kuid kõigi riikide kõrgemad sõjaordenid annetatakse riigipea või valitsuse otsusega. Kas ka tegelikkuses oli tegu kangelasteoga, on tagantjärele väga raske öelda. Sõjaajaloolane ega sõjaajaloo harrastaja pole ise kohal olnud, mälestused on sageli vastuolulised.

Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega