Ometi on Olenina see, kes korraldanud Narvas aastaid 9. mai pidustusi, mille kohta EKRE eksjuht Mart Helme kirjutas varem, et „Georgi lint rinnas või auto küljes pole mitte leina- või vanavanemate poolt saavutatud võidu tähis, vaid märk sellest, et Eesti riigi olemasolu ja pragmaatilistel kaalutlustel ka vajaliku eesti keelega ei ole südames lepitud."

„Helme ütles õigesti," kommenteeris Krištafovitš. „Praegu üritab EKRE kanaliseerida vana Edgar Savisaare valijat eestlaste seas, nn „teise Eesti" valijat. Venekeelsete puhul võidakse ka arvate, et miks ei peaks toetatama neid, kes on valitsuse ning valitseva narratiivi vastu."

Ta tõstis esile, et Savisaarel ju läks korda minevik (kus ta võitles interrinde vastu) ületada ning mängida hästi kahel mänguväljal.

Krištafovitš tõstis esile EKRE poolt Narvas levitatava ajalehe Vzgljad, mille põhisõnum kõlab kokkuvõetuna umbes nõnda: „see on liberastide peavoolu sopameedia, kes tõlgendab valesti, kuid tegelikult on meil družba - ning ka pronkssõduri kaitsja on meile suur sõber."

Krištafovitši sõnul ei häiri EKRE potentsiaalseid valijaid ka venekeelsete seas, et erakond kannab vastuolulisi populistlikke sõnumeid. „Vastupidi! Kui see teid häirib, siis see ongi meie eesmärk, et see teid häiriks, te pööraksite meile tähelepanu ning vaataksite, kuidas meie siin elame," kirjeldab ta üht mõtteviisi.

Saates veel

Mida see ütleb venekeelsete ilmajäetuse kohta - kas tõesti võetakse omaks igaüks, kes nendega üldse kõneleb?

Mida peaksid teised õppima? Reformierakond kunagi püüdis kaasata ka venelasi, aga siis miskipärast valis rahvusülesuse asemel ikka pigem rahvuslikud loosungid. Oli see viga?

Miks näiteks eelmistel valimistel väga edukad sotsid üldse Narvale käega lõid?

Mis tunnetega vaadatakse seda kõike Kremlis?

Mis seob kokku kolmnurka lamemaalastest, Notšnoi Dozori järeltulijatest ning nüüd ka EKRE-st?