Jaan Rekkor: nüüd on tervis korras, aga joosta ma enam ei saa

„Minu jaoks on sunnitud pausides kõige raskem see, et vedru käib maha. Kas ma ikka suudan seda vedru endas uuesti üles keerata?” küsib Eesti teatri raudvara Jaan Rekkor.

Kõigi kultuuriinimeste, ka näitlejate jaoks on viimane aasta olnud ebakindel, segadust tekitav ja poolik. Kuidagi ei teki täisväärtuslikku etendust, kui väikeses saalis on 25 inimest. „Nii nagu publik mulle vastu annab, nii ma käivitun,” ütleb pikaajaline Endla näitleja Jaan Rekkor (63), kes on viimased 15 aastat mänginud ka Eesti Draamateatris.

Siiski ei ole Rekkor käed rüpes istunud. Nõutud teatri- ja seriaalinäitlejal seisab peagi ees põhjamaade voogedastuskanali Viaplay esimese Eesti originaalsarja „Kes tappis Otto Mülleri?” nimiossa sisse elamine. Veelgi suurem publik näeb Rekkorit Briti mängufilmis „Burial”, mida praegu Harjumaa metsades filmitakse.

Kuna viimasel aastal on aega priilt olnud, sai Rekkor tegeleda neli aastat tagasi alustatud „kehakultuuriprogrammiga”. See tähendab iga päev viis kilomeetrit metsakõndi, lisaks kümneid kilomeetreid rattasõitu. Neli aastat tagasi andis tervis hoiatavalt märku, aga nüüd on liikumisest saanud mõnus igapäevaosa, mis annab energiat.

Kas koroonaajal oli pikkade vahemaade jalgsi ja rattal läbimine teie peamine tegevus või alustasite midagi hoopis uut?

Tegelesin eelmisel aastal palju just „oma keha kultuuriga”. Läksin vahest liigagi hoogu. Viskasin aasta alguses jalgratta kilomeetrimõõtja ära, sest hakkasin iseendaga liialt võistlema. Kui ühel päeval sõitsin 40 kilomeetrit, siis pidin tingimata järgmisel sõitma 45. Sõitsin kokku ligi 6000 kilomeetrit rattaga, kõndimine veel sinna juurde. Hommikul kodust välja, paarkümmend kilomeetrit sõitu, siis metsakõnd, umbes kolme-nelja tunni pärast jõuan koju tagasi. Väga tore on.

Teil on maja ja aed, nii et kevadised aiatööd tahavad ka ilmselt tegemist?

Ma ei teinud aeda ja maja, et seal teha aiatöid, vaid et seal logeleda. Mul on vaid muru ja seitse õuna- ja pirnipuud, kuid ma pole eriti tubli aednik. Toon näite. Läksime mõned aastad tagasi Endlaga Tampere teatrifestivalile, pritsisin eelmisel õhtul puud üle. Et lehetäidele säru teha, naabrimees soovitas. Tagasi tulles avastasin, et kõik puudealused on pruunid, muru närbunud... Natukese aja pärast läksid puud ise ka üleni pruuniks. Selgus, et mu mõtted olid Tamperes ja olin meeltesegaduses võtnud Roundupi (hävitava toimega umbrohumürk – toim) ja oma puud ära mürgitanud. Pidin nad kõik välja juurima. Ma pole tõesti aiatöömees.

Kas praegu teatris mõni proov ka toimub või on tänavune kevad eelmise täpne koopia?

Jah, vol. 2. Koroona on pannud kõik pausile, kuid leidsime siiski kaheinimesetüki, mida koos lavastajaga kolmekesi proovisaalis teeme. Sügisel tuleb lavastus loodetavasti välja, praegu muud ei tahaks öelda selle kohta. Aitab suurt igavusperioodi täita.

Kui nüüd tõesti 24. maist teatrid lahti tehakse, peame muidugi hakkama taas „sisse õppima” ja lavastusi taastama, kaks kuud on ju paus olnud. Ja seda vaid üheks-kaheks mängukorraks, kaheks nädalaks. Et siis minna jälle pausile ja sügisel uuesti alustada. Vaimu näriv on see kõik. Aga kellel poleks.

Pausi puhul on kõige hullem see, et kaob järjepidevus ja sellega koos enesekindlus, teatav positiivne ülbus. Üsna hõre on see olukord.

Mis on näitleja jaoks olnud kõige halvem „koroonatagajärg”?

Minu jaoks on kõige raskem see, et vedru käib maha. Kas ma ikka suudan seda vedru endas uuesti üles keerata? No ju ma ikka suudan, kuigi pensionini polegi enam kuigi palju aega jäänud... Mis siin nii väga vedrutada enam.

Eelmisel sügisel oli vedru pärast pausi alles?

Ega see normaalne hooaeg olnud. Ei teki täisväärtuslikku etendust, kui väikses saalis on 25 inimest, suures saalis 70–100. Teater pole film, ammugi mitte seriaal. See on kahepoolne tegevus. Nii nagu publik mulle vastu annab, nii ma käivitun. See ei juhtu lambist laval kolmekesi või kuuekesi. Omavahel ei käivita me midagi, publik annab impulsi oma kohaloluga. Tõsi, oli ka väga häid etendusi, kus oli hästi aru saada, et need vähesed, kes olid teatrisse tulnud, olid 150% kohal. Olime vastastikku tänulikud.

Mulle kui aktiivsele teatrihuvilisele tundus, et sügisel oli publiku käitumine parem kui n-ö tavaoludes. Telefonihelinat ei kuulnudki, ka telefoni näppimist ei olnud. Ilmselt sattusid koroonalainete vahel teatrisse need, kes tõesti teatrit armastavad.

Usun küll, et nii võis olla.

Kui meenutada aega, mil teatrid töötasid täisvõimsusel, siis kuivõrd häirib praegu näitlejat publiku käitumine? Vaatajat häirib väga, kui keegi publikust keset etendust vestleb või uudiseid loeb.

On näitlejaid, kes näevad saali, ja neid, kes tekitavad kae vahele. Mina kuulun viimaste hulka. Ma ei näe saali, küll aga paraku kuulen. Eriti kui helin tuleb totral hetkel. Juhtub sedagi, et telefoni omanik teeb näo, et see pole tema telefon. Ja siis ta tiriseb lõputult… Kõvema närviga tüdrukud, nagu Kersti Heinloo, jätavad sellisel juhul tüki seisma. Ootavad, kuni inimene oma asjatoimetused ära toimetab. Aga ega selles olegi pahatahtlikkust, inimesed on lihtsalt hajameelsemad.

Olete pärast lavakooli lõpetamist 1982. aastast Pärnu Endla näitleja ja 2005. aastast ka Eesti Draamateatri nimekirjas. 15 aastat korraga kahes teatris tähendab muu hulgas tohutu palju autosõitu. Kuidas vastu peate?

Eks see peegeldub ka mu tervislikus seisundis. Selg on saanud kõva mahvi. Aga kõndimine aitab sellegi vastu. Sõitmine on tore heas mõttes endassetõmbumise aeg. Kui iga päev on vaja sõita, on halb, aga kui tsükliti, siis pole midagi.

Kui erinevad on Endla ja Draamateater?

Kõik oleneb sellest, mida ja kui kaugelt vaatame. Kui vaatame väga kaugelt, siis on väga sarnased. Kui hakkame süvenema, siis mingi vahe justkui on. Endla on vahest rohkem selline pereteater, Draamateater on suurem ja persoonikesksem. Sümpaatsed mõlemad.

Võiks muidugi küsida, miks mul seda tarvis on. On hetki, mil tunnen, et mul pole ühele grupile enam midagi anda ja vastu ei oska ka midagi võtta. Siis on mõistlik end teise gruppi liigutada ja vaadata, kuidas seal mõjud ja oled. Aitab iseendale lähemale jõuda.

Kas käite teatris kolleegide töid vaatamas?

Viimased kümmekond aastat ei ole ma teatris eriti käinud. Olen küll vahel sattunud ja pole kahetsenud, aga eriti enam ei kisu. Tegevust on palju, ei ole nälga teatris käia. Ma ei tahaks olla pealiskaudne ja ma parem ei lähe. Kui lähen, püüan olla avatud, püüan aru saada, mida ja miks tehakse.

Mind ei huvita enam eriti, kuidas midagi tehakse, mind huvitab, mida tehakse. Alusmaterjal, suhe sellesse. Maailmapilt ja -vaade. Mind natuke häirib, kui näitlejad hästi mängivad. Tavaliselt see ei tule asjale kasuks. Kõige parem on, kui ma ei pane näitlejamängu üldse tähele, saan rahulikult mõelda ja lugu jälgida. Hästi mängimine on ikka natuke edevusega seotud ja seda ma suurt ei salli.

Mind natuke häirib, kui näitlejad hästi mängivad. Tavaliselt see ei tule asjale kasuks.

Naisnäitlejad on öelnud, et mingis vanuses naistele on näitekirjanikud kirjutanud väga vähe olulisi rolle. Kas see probleem kimbutab ka meesnäitlejaid?

Jah, naistele on suuri rolle vähem. Aga mis teha, suurema osa maailma näitekirjandust on kirjutanud mehed. Tänapäevasest vaatenurgast on see muidugi ülekohtune, aga ajalugu süüdistada on tulutu tegevus.

Olete öelnud, et unistuste rolli pole teil kunagi olnud.

Ei ole. Iseennast kõrvalt ei näe, las teised vaatavad.

Millise lavastajaga on kõige parem klapp olnud?

Sellele küsimusele vastab minu eest statistika: Priit Pedajasega olen teinud 21 lavastust, Ingomar Vihmariga 14 ning Ingo Normeti ja Tiit Paluga 13. Teatris ikka juhtub, et mõned inimesed ei klapi ja töid on vaid paar. Enamik jääb sinna viie ja kaheksa vahele.

Miks just Pedajasega klapib?

Priit on diskreetne, maitsekas ja veidi hoolimatu. See on hea, paneb sind ennast analüüsima. Aga samal ajal tean, et ta ei jäta mind piinlikku olukorda.

Nii teatris kui ka elus võiks jääda väärikaks. Väärikus teatris (ja ka elus) tähendab mu jaoks õigust jääda suveräänseks. Väärikas ja suveräänses suhtlemises pole alluvussuhteid. Kui kohtuvad väärikas näitleja, väärikas lavastaja ja väärikas direktor, siis suheldakse võrdsete platvormilt. Kui lavastaja kasutab n-ö positsiooniväärikust, on asjad pehmelt öeldes tuksis.

Kas teatrilaval ja väljaspool on draamat keskmisest rohkem või on see lihtsalt nende ettekujutus, kes asjast midagi ei tea?

See viimane on vist õige. Pedajas ütles kunagi, et teatrit ei tohi teha afektiseisundis, eksalteeritult. Peab oma tervist hoidma. Tööd tuleb rahulikult ja mõistusega teha. Emotsioonid ei pea tingimata üles-alla käima. Emotsioonide üle peab kontroll olema. Kui tahad kaua töötada... Kirurg ei saa patsiendile kaasa tunda, ta peab ratsionaalselt tegutsema – kui ta tahab oma tööd hästi teha.

Kui eesriie sulgub, siis rollist välja tulek võtab veidi aega?

Ma ei tea, mida tähendab rolli sisse minek ja sellest välja tulek. Tõesti ei tea. Loomulikult on lavale minek ja seal olek mingi teine kontsentratsioonitase, aga rollist välja tulemine kisub sinna teatrilegendide poole. Enne etendust vahest tunnike kulub, aga see pole midagi muud kui rahulikult teksti vaadata, pikutada natuke jne. Mulle meeldib teatrisse minna poolteist või kaks tundi enne etendust, seal olla, kohvi juua, grimeerijatega lobiseda, paar nardimängu teha, niisama kolleegidega törilöri ajada.

Ma ei tea, mida tähendab rolli sisse minek ja sealt välja tulek. Tõesti ei tea.

Tulekul on esimene Viaplay Eesti originaalsari „Kes tappis Otto Mülleri?”. Kehastute nimitegelaseks Otto Mülleriks. Mida saab selle fiktiivse tegelase kohta öelda peale selle, et ta on Nõukogude Liidu maadlustšempion, hilisem ärimees?

Ega minagi veel palju tea, olen stsenaariumi linnulennul läbi lugenud. Võin öelda, et tegemist on väga võimuka, isepäise ja hoolimatu mehega. Seda, palju tal on selleks õigustusi, ma veel täpselt ei tea. Küll aga võib öelda, et „Otto Mülleri” puhul on krimilugu kõigest taust, pigem on see perekonnalugu.

Millises staadiumis on filmi eeltöö? Teada on, et võtted algavad septembris – juhul kui seis viirusrindel võimaldab.

Kõik on stsenaariumi kätte saanud ja seda lugenud, tõsisem tegemine algab augustis. Eks lugu nõuab veel analüüsi ning tegelaskuju harjumist ja harjutamist. See kujutluspilt, mis on praegu minu peas, ei pruugi kattuda lavastaja omaga. Veel on mulje üsna pealiskaudne, usun ka, et tööprotsessis üht-teist võib-olla isegi muutub. Mõned episoodid mõjusid esimesel lugemisel kunstlikult, aga need asjad tuleb tegemise käigus lahendada.

Kui palju on näitlejal võimalik oma tegelaskuju ise muuta ja vormida? On see pigem võimalik filmis ja seriaalis, aga mitte teatrilaval?

Oleneb, mida seriaali all silmas peame. Mind võlub, kui lool ja karakteril on nii nagu teatritööski algus ja lõpp. Et tegemist pole kujuga, kes kuskil olematus ajas edasi-tagasi liigub ja kelle puhul ei tea, mida järgmine kirjutaja sinuga ette võtab. Meeldib, kui on konkreetne raam ning pole võimalik teha järgmisel ja ülejärgmisel aastal uut järge. Selles mõttes on „Otto” täiuslikult kinnine lugu – algab Otto surmaga, ülejäänu on analüüs, kuidas asjad nii on läinud.

Otto Mülleri roll on mõnus väljakutse

René Vilbre, režissöör

Lugedes seriaali „Kes tappis Otto Mülleri?” stsenaariumi, sai üsna ruttu selgeks, et Otto Mülleri osa peab täitma Jaan Rekkor. Miks? Sest ta sobib sellesse ossa valatult. Jaan on väga paindlik näitleja ja mängida edukat ärimeest, kel on pealtnäha kena koore all üsna mustad mõtted, oleks talle mõnus väljakutse.

Arvan, et saame selle rolliga tööd tehes veel vaeva näha, sest see ei ole lihtne osatäitmine. Aga mis saab olla mõnusam kui hea sõbra ja veel parema näitlejaga koos huvitavat kuju luua?

Loodan küll, et meil tuleb koos põnev aeg!

Teie seriaalirollide nimekiri on üsna pikk. „M-klubi”, „Me saame hakkama”, „Ohtlik lend”, „Keeris”... „Kättemaksukontorist” rääkimata. Milline neist on kõige hingelähedasem?

Ikka „M-klubi”. Toomas Kall oli kõrgvormis, kirjutas vaimukat teksti. Pigem peenem huumor, mis ei aja laia suuga naerma. Ka Roman Baskin oli heas vormis, olime meeskonnana väga ühtne. Tore rutiin oli: võttepäev oli alati pühapäeval, saime hommikul vara kokku, hakkasime tegema, õhtul oli valmis, sõitsime laiali. Ootasime seda päeva väga. Mulle üldse selline rutiinne tegevus meeldib, olen ses mõttes veidi autistlik. Ja teater oma näilises loome- ja eluvabaduses on üpris rutiinne paik.

1990-ndate keskel liikus riigis vähem raha ja eks seetõttu oli ka seriaalitootmises vähem vahendeid. Ent leemepoti juures oli ka vähem tahtjaid, seriaale tehti märksa vähem. Mulle näib, et nüüd käib kõik väga kiiresti, sest aega ja raha on vähe. Või on kasumilootused suuremad, vahet pole. Seriaalitegemine on muutunud kiiremaks.

Teete rolli maikuus Harjumaa metsades filmitavas Briti filmis „Burial”. Keda seal kehastate?

Tegemist on pisirolliga. Filmi tegevuskoht on Poola ja minu kehastada on Poola vanamees Miloš, kes rebitakse sündmuskeerisesse. Kokku on mul kuus võttepäeva, täna ootab mind öine võte.

Kuidas on sellise eelarvega suure filmi filmimine kulgenud?

Inglise näitlejad (ühes osas Tom Felton – toim) ei tule platsile katsetama. Meile tavapärast harjutamist, otsimist ja leidmist ei toimu. Stseen läks käima ja töötas nagu kellavärk. Produktsioonitiim Allfilm on aga Eestist ja väga professionaalne. Viimasel ajal on Eesti film üldse väga professionaalne. Balti filmi- ja meediakool on oma olemasolu õigustanud.

Filmipaviljoni ei pidanud kultuurikomisjon kahjuks riiklikult oluliseks kultuuriehitiseks.

Selle projekti oleksin loomulikult tõstnud etteotsa. See polnud ainult filmitegijate ootus, see on suur raha Eesti riigieelarvesse.

Teie rollid on üsna tihti humoorikad. Isegi kui teemad on tõsised.

Kui nalja ei saa, siis karja ei lähe, nii võiks öelda. Igas tragöödias on nalja. Ja igal tegelasel on huumorisoon. Igaühel on muidugi naljast oma arusaam, selle järgi inimesed grupeeruvad. Seltskond moodustub ikka nalja mõistmise pinnalt.

Piret Kalda ütles LP-le antud intervjuus, et 30 aastat tagasi oli teatris rohkem ühtsust, aga nüüd hoiavad noored näitlejad distantsi. Kõik elavat rohkem oma kapslis, polevat enam lolli kambavaimu. On nii?

Ma ei ole sellist asja täheldanud, mis muidugi ei tähenda, et nii ei ole. Klapin noorematega väga hästi. Ma varastan nende pealt mõnuga ja õpin neilt palju. Minu jaoks on kokkupuude noortega alati kasulik olnud.

Mulle väga sümpatiseerib mõni noor kolleeg, kes tunneb huvi selle vastu, mis kunagi oli. Milline inimene oli see, teine või kolmas. Milliseid nalju ta tegi. Mis sigadustega hakkama sai. Mulle meeldivad need poisid ja tüdrukud, kes tööle tulles üritavad aru saada, kuhu nad on sattunud ja milline on selle maailma eripära.

Klapin nooremate inimestega väga hästi. Ma varastan nende pealt mõnuga ja õpin neilt palju.

Teie pojad pole näitlejateed valinud. Millega nad tegelevad?

Noorem poeg Ruuben-Jaan õpib arhitektuuri, vanem poeg Tuudur-Jaan on TÜ ajakirjandusmagister. Lapsena tilbendas Tuudur rohkem teatris, Ruuben filmis. Ma olen muide Ruubeni kõrval poisike, tema rolli on ka Cannes’is näidatud! Ruuben mängis Kadri Kõusaare filmis „Magnus” väikest Magnust. Väga hästi mängis.

Kogu elu koeraga koos

Jaan Rekkor

Koer on minu jaoks perekonna tsement, olen kogu elu koeraga koos olnud. Praegu on mul 12-aastane mastif Grisha. Juba vana ja väsinud koer, nii suured koerad tihtipeale nii vanaks ei elagi.

Mulle klapib tema rahulik loomus hästi, ei pea ka jalutamas käima. Ta on nii suur – kaalub 70 kilo –, et ei pea pikale jalutuskäigule vastu, vast kilomeetrise ringi teeme. Ta võtab lihtsalt territooriumi enda valve alla, patseerib seal.

Grisha, passi järgi Acricius, on mul juba seitsmes koer. Arvan, et ta on viimane. Ei usu, et enam uue julgen võtta.

Esimene koer oli Naksi, siis tulid Muki, Tuti, Juhan ehk Nuha, Härra, Jope ja Grisha. Enamik krantsid, ainult Grisha on tõupuhas mastif ja Naksi oli valge spits.

Endla teatriga liitus aprillis teie vana sõber ja kursusevend Andrus Vaarik. Ootab teid ees juba mõni ühine lavastus?

Oleme muide Andrusega ainult ühe korra laval koos mänginud: 2014. aasta suvel Tõstamaa mõisas Gerda Kordemetsa lavastatud „Tsepeliinis”. Lisaks muidugi lavakooli lõpuetendused (mõlemad lõpetasid Aarne Üksküla juhendatud X lennu 1982. aastal – toim). Nüüd sügisel mängime koos Tšehhovi „Kolmes ões”, Ingomar Vihmari lavastuses. Kui koroonajumal lubab.

Mis teid Andrusega enim seob?

Võiks vist öelda, et olud. Sattusime ühte kooli ja nii me lähedaseks saime. Olin kooli ajal paras kabajantsik, mind visati konservatooriumi ühikast välja ja mul polnud tükk aega kuskil elada. Elasin siin ja seal, kummalistes kohtades Tallinna linnas, isegi urgastes. Lõpuks maandusin Andruse juurde, kes elas oma emaga suures kolmetoalises korteris. Elasin seal poolteist aastat kuni kooli lõpuni. Andruse ema meid siis toitis ja kasis. Oleme ikka rohkem kui lihtsalt koolivennad. Tollal oli Andruse noorem vend Madis veel elus ja meil oli kolmekesi väga lõbus. Tegelikult neljakesi, sõber alko oli ka enamasti kambas.

Olin kooli ajal paras kabajantsik, mind visati konservatooriumi ühikast välja ja mul polnud tükk aega kuskil elada.

Arvasite 45-aastaselt, et kõrgaeg on käes. Aastaid hiljem selgus, et tegelikult ei olnud. Kuidas nüüd olukord näib?

Mina pole hindaja ja see pole üldse oluline. Peaasi et tunned end elus olevat. Aga no ilmselgelt pole enam kõrgaeg, tasub ikka passi ka vaadata. Kuigi eks minu vanusegrupil on teised voorused. Oled vaba, ei pea end kellelegi tõestama ega kellelegi meeldima.

Näitleja elu on nagu sõit Ameerika mägedel üles-alla. Pidevalt kahtled eneses, ebakindlus ei kao kunagi. Pole mingit vahet, kas lähed lavale pärast 40 aastat Endlas või 1980-ndate algul noore näitlejana. Toona oli see võib-olla isegi lihtsam. Jube tark olin, üldse kõva mees. Paraku loll. Kahjuks või õnneks – väga loll.

Mida praegu enim igatsete?

Igatsen seda tunnet, et tahan teha teatrit. Mul oli vahepeal viie-kuueaastane periood, kus igal sügisel mõtlesin, et enam ei viitsi, jõua, taha ega oska. Vägisi lohistasin end tööle. Aga umbes viis aastat tagasi – pärast seda, kui noorem poiss läks kodust ära EKA-sse – tundsin, et tegelikult on jube lahe minna proovi. Teine poiss oli juba enne läinud, elu jäi tühjaks ja järsku tundsin, et tahan proovi. Isegi mitte lavale, aga proovi. Tahtsin väga teatris olla. Ütlesin endale, et jäta see tunne endale meelde. Kahju, et koroona nüüd selle tunde lõhkus. Kui ma midagi tahan, siis seda, et see tunne tagasi tuleks.

Opilaua asemel metsa

Jaan Rekkor

Neli aastat tagasi aprillis läks mul parem jalg alt, sest arter ummistus. Eelmisel päeval oli olnud tenniseturniir, kus oma partneriga kogemata kombel võitsime. Imestasin turniiri ajal, kuidas mu jalad nii kerged on. Kuidas saan nii kalpsata? Järgmiseks hommikuks oli selgus käes, need olid lihtsalt „viimased võdinad”.

Tükk aega ei saadud aru, milles asi. Kui viga lõpuks üles leiti, ei saanud ma järjest käia üle saja meetri. Tegime parasjagu Tartus „Roosi nime” ja liikuda oli raske. Mind suunati taastava kirurgia kliinikusse. Dr Andrus Loog ei otsustanud mind saata opilauale, vaid hoopis metsaradadele kõndima, sest just kõndimine on see, mis sunnib organismi tootma jalas uusi veresooni. Liikudes sünnib rasvast ja kudedest paras hulk kapillaare, mille kaudu veri suudab jalga hapnikuga minimaalseltki varustada. Aga organism on laisk, teda tuleb pidevalt tagant sundida, niisama ei tee ta midagi. Umbes nii saan ma sellest aru.

Sain end käima kahe-kolme kuuga, poole aasta pärast suutsin juba kümme kilomeetrit käia. Nüüd kõnningi iga päev. Või sõidan 30–40 kilomeetrit rattaga. Või veelgi parem: sõidan 20 kilomeetrit rattaga ja seejärel kõnnin viis kilomeetrit. Joosta ma enam ei saa, aga kõndimisega saan hakkama.

Nüüd on tervis korras. Ei kujuta ettegi elu kõndimiseta. Talvel liigun pigem jõusaalis lindi peal, aga see pole siiski see. Esimesel aastal kõndisin 2500 kilomeetrit, nüüd aastas 1000–1500 kilomeetrit. Kõndimine on pärast keskiga väga efektiivne. Hoiab põlvi, ei põruta puusi. Rahulik rahvasport.