NÄDALA NÄGU | Andrus Kivirähk: Rüütel Ratas

Seega, kui oleks valida, kas Jüri Ratas peaks saama presidendiks või uuesti peaministriks, siis mina eelistaksin kõhklematult esimest võimalust.

Viimasel ajal tundub, et Jüri Ratasest üritatakse lausa vägisi järgmist presidenti teha. Küll pinnitakse teda, küll kõiki teisi – ütle ära, lõpeta keerutamine, tunnista üles!

Iseenesest sobib Ratas muidugi kenasti põhiseadusest välja loetavasse presidendirolli. Esindusisiku tähtsaim omadus on loomulikult väärikus, millest Ratasel puudu ei jää. Muide, seda sõna on sageli kasutatud ka ühe varasema Eesti presidendi, nimelt Arnold Rüütli puhul! Väärikus seisneb aga ennekõike staatilisuses. Kõige väärikamad on teatavasti monumendid, kes seisavad igaveses rahus. Olla väärikas – see tähendab püsida liikumatu ja pidulikult vaikida. Aktiivne inimene, kes pidevalt tegutseb, räägib ja töötab, enamasti sama esinduslikult ei mõju. David Vseviov on kõnelenud, kuidas kujutati Stalini ajastu filmides Leninit ja Stalinit. Lenin aina vatras, sekeldas ja vehkis kätega, Stalin aga seisis liikumatult, piip käes, ja ütles vaid haruharva mõne kaaluka sõna. Selge ju, kumb mõjub tõelise juhina, kas orav rattas või inimene-tuletorn!

Olla väärikas – see tähendab püsida liikumatu ja pidulikult vaikida.

Eesti presidendilt oodatakse põhiseaduse järgi ju üksnes tseremoniaalsete rollide täitmist. Tõsiasi, et nii Lennart Meri, Toomas Hendrik Ilves kui ka Kersti Kaljulaid on korda saatnud palju enam, tuleneb nende isiksusest, nende püsimatust loomusest, mis kitsastesse raamidesse lihtsalt ei mahu. Muidugi on see Eesti jaoks õnn, et meil on olnud nii säravad ja targad presidendid, aga kui kõrvale pole panna sama ambitsioonikat valitsusjuhti, tundub see kohati raiskamisena. Juba siis, kui Kersti Kaljulaid presidendiks valiti, kirjutasin ma, et tegelikult sobiks ta hoopis enam peaministriks, kuna selles ametis saaks ta tegutseda oluliselt vabamalt ja loovamalt. Perioodil, mil Kersti Kaljulaid oli president ja Jüri Ratas peaminister, oli ju väga lihtne ette kujutada, kui palju kasulikum olnuks Eestile, kui rollid oleksid jagunenud vastupidi. Kaljulaid oleks saanud midagi reaalset ära teha, Ratas oleks aga pidanud õpetlikke kõnesid, surunud kätt ja seisnud sirge seljaga. Nii nagu omal ajal tegi Arnold Rüütel, pälvides sellega rahva austuse ja armastuse.

Arnold Rüütlil ja Jüri Ratasel on üldse palju ühist. Kasvõi minevik.

Arnold Rüütlil ja Jüri Ratasel on üldse palju ühist. Kasvõi minevik. Mõlemad on tulnud poliitikasse, astudes ebademokraatliku erakonna liikmeks. Rüütli puhul oli selleks erakonnaks kommunistlik partei, Ratase puhul Savisaare-aegne isikukultuslik Keskerakond. Mõlemad on olnud oma partei väljapaistvad, kuid siiski erilise mõjuvõimuta liikmed. Seda illustreerivad fotod, kus Rüütel asetab Karl Vainot assisteerides Lenini ausamba jalamile pärga või kus Ratas hoiab Savisaare pea kohal vihmavarju. Mingil hetkel on mõlemad esiplaanile tõusnud ja oma senise juhi kukutanud – Savisaar saadeti Hundisilmale ja Karl Vaino Moskvasse. Mõlemad on rahva seas populaarsed, mõlema sõnumitest on raske aru saada, mõlemad sobivad oivaliselt tribüünile. Mõlemad on väärikad ja kaunid – nagu rätsepaülikond või tore palmipuu.

Seega, kui oleks valida, kas Jüri Ratas peaks saama presidendiks või uuesti peaministriks, siis mina eelistaksin kõhklematult esimest võimalust. Tingimusel muidugi, et see ohverdus garanteeriks meile targa ja võimeka valitsusjuhi.