Paraku on jutt jäänud jutuks ja plaanid plaanideks, kuigi Maaelu Arendamise Sihtasutusel (MES) oleks toetusprogrammi tarvis väidetavasti isegi raha olemas. Maaeluminister Urmas Kruuse ja teised poliitikud, kellest asi sõltub, lükake toetusprogramm ometigi käima. Kaotada on vähe, võita rohkem.

Eesti Pank saatis hiljuti valitsusele küll esmapilgul vastupidise sõnumi – tuleks põhjalikult hinnata, kui laialdaselt riik KredExi kaudu kodulaenukäendust pakub, sest praegu on käenduse sihtgrupid väga laialt defineeritud. Ent Eesti Panga mure turu ülekuumenemise pärast tuleneb peamiselt Tallinna, mitte näiteks Võõpsu või Võhma eluasemehindadest. Näiteks esimeses kvartalis tehti Harjumaal ligi 6000, aga Põlvamaal ainult 250 ja Viljandimaal 400 ostu-müügitehingut.

Maaeluminister Kruuse ja teised asjasse puutuvad poliitikud, lükake see toetusprogramm ometi käima. Võita on rohkem kui kaotada.

Finantsstabiilsust ei hakkaks maale kolimiseks antavate laenude mõningane kasv ähvardama, pigem võtab mullisurvet suurte tõmbekeskuste turgudel veidi vähemaks. Loomulikult tuleb uuele toetusele või käendusele kvalifitseerumise piirid selgelt paika panna – kõige elementaarsem oleks see, et riigi tuge saab ainult peamise eluaseme, mitte suvekodu ostmiseks. Ilmselt oleksid otstarbekad ka mõned geograafilised piirangud, et uus- või taasmaakad koliksid kohtadesse, kus koolid, arstiabi jms teenused on lähedal. Et maale kolijad tugevdaksid maal olemasolevaid keskusi, mitte ei valguks väga laiali.

Kui toetusmeede – olgu siis MES-i või KredExi kaudu – kujuneb edukaks ja maakohtade elamud muutuvad likviidsemaks kaubaks, võib minna nii, et ka pangad hakkavad maale maja osta soovijaid meelsamini jutule võtma.