Krista Fischer: tõe piirangute leevendamise mõju kohta saame teada alles nädal pärast leevendusi. Kiiremini pole piiranguid põhjust vähendada

Oletame, et korraldate tänavaküsitluse, kus küsite igalt vastutulijalt kaks küsimust: esiteks, kas ta on täna tarvitanud mõnda ravimit ja teiseks, kas ta parasjagu põeb mingit haigust. Kindlasti poleks te üllatunud kui leiaksite andmeid analüüsides, et need kes ravimeid tarvitavad, on ka suurema tõenäosusega haiged. Kas aga siit võiks järeldada, et ravimid teevad inimesi haigeks? Loomulikult saate vähegi järele mõeldes aru, et vast on seos siiski teistpidi – inimene on kõigepealt haigeks jäänud ja seetõttu võtab ravimit.

Millegipärast kipuvad põhjus ja tagajärg kergemini segi minema, kui me räägime koroonameetmetest. Riike ja piirkondi võrreldes leitakse, et seal, kus meetmed olid karmimad, oli koroonasurmi vähem või sama palju kui mõnes teises kohas, kus meetmed olid leebemad. Sellest tehakse kiiresti järeldus, et koroonameetmetest polnud kasu, unustades, et meetmeid ei rakendatud enamasti mitte igaks juhuks, vaid reaktsioonina kiiresti suurenevale nakatumisele. Üks selline näide oli ka Villu Zirnaski artikkel („Õige suund, valitsus. Tehke Texast ja lõpetage enamik piiranguid”, EPL 12.5).