„52 ei ole veel vana, selles olen ma küll kindel,” teatab Neeme veendunult ja võtab Tallinna kesklinna vabaõhukohvikus istet. Värske jumega, rõõmsameelne, sujuvalt arutlev – miski ei viita sellele, et veel mõni aasta tagasi polnud Neemel endaga sugugi head suhted. Neljakümnendatest eluaastatest kujunes talle kriitiline aeg. Pikalt Ameerikas teletööd tehes kogunenud stress kasvas mõõtmatult suureks ning keskea algust märkiv kriis saabus koos läbipõlemise ja ärevushäirega. Esimesed kaks tõid kaasa end esmalt piinade leevendajana tutvustanud, kuid hiljem diktaatoriks osutunud alkoholi. Praeguseks on Neeme need kolm tervist ja vaimu laastavat tegelast läbi mälunud ja kauge kaarega eemale heitnud. Aga kuidas? Mismoodi on võimalik nii põhja jõuda, et perearstki vangutab lootusetult pead, ja ometi mõni aasta hiljem justkui kookonist väljudes täiesti uue kvaliteediga edasi elada? Pealegi teha seda targalt ja nautides.

Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega