Kui 1945. aastal ilmus Karl Popperi raamat „Avatud ühiskond ja selle vaenlased”, sai sellest intellektuaalne alus, millele läänemaailm tugines järgmistel aastakümnetel Nõukogude impeeriumi vastu seistes. Sellele toetusid pikka aega kõik lääne suuremad sotsiaalsed rühmitused ja erakonnad. Aga praeguseks oleme jälle jõudnud vabaduse ja totalitarismi ristteele.

Avatud ühiskonda iseloomustab see, et iga inimolendit peetakse isiksuseks. Igaühel on võõrandamatu õigus väärikusele. Me oleme vabad mõtlema ja tegutsema. Igaüks on vaba otsustama, kuidas oma elu elada. Avatud ühiskonna intellektuaalsed vaenlased on Popperi järgi need, kes kinnitavad, et nad teavad, mida on vaja kõigi ühiseks heaoluks.

Risttee, millel seisame, on seega järgmine: avatud ühiskond, mis tunnustab tingimusteta meid kõiki kui võõrandamatu väärikuse ja põhiõigustega inimesi, või suletud ühiskond, kus õiguse ühiskondlikule elule annab tunnistus, mille tingimused määravad eksperdid, kes on nagu Platoni unistuse filosoof-kuningad. Ent neil pole selliseid teadmisi, mis võimaldaksid neid tingimusi seada ilma suvalisuseta.


Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega