Tänane kohtuotsus tuli neile šokina. „Me tõusime püsti, ütlesime: „Häbi Eesti riigile!” ja läksime saalist välja,” kirjeldab Siret Kesküla, kuidas nad kohtusaalis reageerisid. Keskülad on otsuses siiralt pettunud. Nad ütlevad, et kui nad kohtust õiglust ei leia, loobuvad nad Eesti kodakondsusest.

Tarraste tegu ei heasta mõistagi kunagi miski. Kui tänane kohtuotsus kõlas, et tema karistus on 20 aastat, siis mis tunde see teis tekitas?

Siret Kesküla: Ma arvan, et see tunne paistis väga hästi välja. Kui öeldi, et 20 aastat, siis me väljendasime enda emotsioone üpris selgelt. Tõusime püsti ja ütlesime, et häbi Eesti riigile ja läksime saalist välja. Sest seda see on - häbi Eesti riigile.

Olete riigis ja kohtus praegu ilmselgelt pettunud?

Siret Kesküla: Jah, sest mina arvasin tõesti, et Eesti on õigusriik. Ja et siin mõistetakse kohust mitte by the book ja mitte kohtupraktikast lähtuvalt, sest tegelikult sellised näited Eesti kohtupraktikas puuduvad. Ja kui mõistetakse karistusi mingite keskmiste karistuste alusel, siis esiteks - kas meil on üldse kohust vaja, kui keskmist võiks arvutada ka robot ja teiseks - tegelikult peaks olema selles otsuses rohkem subjektiivsust, lähtuvalt sellest kuriteo raskusastmest.

Toodi ka erinevaid leevendusi välja, näiteks Mikk Tarraste siiras vabandus. Te olite kõigil istungitel ju kohal - kui siirana see kõlas?

Rando Kesküla: Minu jaoks see siiras vabandus ei olnud siiras. Kui inimene reaalselt kahetseb, siis ta ei ürita kogu aeg enda seljatagust päästa. Et sa valetad ja valetad. Need faktid ja tõendid, mis on kogutud... tema jutt ei lähe ju absoluutselt kokku nende tõenditega. Ja tunnistustega. Minu jaoks oli tal korralik muinasjutt välja mõeldud.

Siret Kesküla: Viimasel kohtuistungil, mis oli istung - mitte otsuse kuulutamine - tõin ka välja selle, et see inimene ei ole kümne kuu jooksul meie ees vabandanud. Ainuke asi, mis ta lekitas pärast õnnetust meediasse, oli advokaadi ette öeldud etteütlus. Vangidel on vabadus kirjutada. Ma olen selline inimene, et kui minu nime Google'isse lüüa - kontakte tuleb igast ilmakaarest. Tal oleks olnud võimalus tegelikult ka see isiklik vabandus saata. Ja kohtus oli ilmselge, et enda nahka päästa, see nutulaul seal ette laulda. Aga ega see ei olnud ju meile suunatud, see oli kohtule, et kergemat karistust oodata.

Kas Tarraste on teile kunagi silma vaadanud ja vabandust palunud?

Siret Kesküla: Viimasel istungil tema mulle ei vaadanud. Mina talle vaatasin küll silma. Ütlesin talle, et kui ta oleks mees, siis ta võtaks vastu selle karistuse ilma vaidlemata. Selle maksimumi. Siis ma vaatasin talle küll otsa.

Rando Kesküla: Minule vist ikka on vaadanud otsa. Kõige huvitavam on see, mis selle inimese peas toimub. Nagu ta ise ütles, et temal on siin [kohtus] palju lihtsam istuda kui kannatanutel. See ütleb nagu päris palju, et milline külmavereline inimene sa tegelikult oled. Sa nagu ei kahetse ja vaatad seda kõike nagu see oleks märulifilm.

Olete püüdnud teda kuidagi mõista? Mõelda neid võimalikke põhjuseid, mis võisid ta tegevuse taga olla või et seda ei olegi võimalik kuidagi mõista?

Siret Kesküla: Ei. Minu maailmas ei ole sellist asja. Ma ei mõista üldse inimesi, kes käivad närve rahustamas näiteks laskmisega. Miks sa peaksid kedagi laskma? Või kasvõi asju. See näitab juba seda, et inimesel on kuskil seespool seda jõhkardit olemas. Ma ei mõista. Miks peaks üks inimene üldse hoidma sellist relvaladu oma kodus? Miks peaks üks inimene sõitma tomatimahla ostma niimoodi, et laob oma auto laskemoona nii täis, et sõdurid ei lähe sõtta ka sellise varustusega? Minu kujutlusvõimel on siin piirid ees, ma ei mõista.

Rando Kesküla: Ma veel lisaks siia, et tsiviilis on sul summuti kuskil... tundub väga kahtlane.

Prokurör juba ütles, et ta kaebab selle otsuse edasi. Milline oleks teie jaoks õiglane karistus ja kui seda ei tule, mis siis edasi saab?

Siret Kesküla: Minu arust kindlasti eluaegne, sest see on maksimum, mida Eestis anda saab. Ja kui ei tule, siis oleme ka mõelnud, et mis meist edasi saab. Me ei soovi siis enam selle riigi kodanikud olla.

Rando Kesküla: Jah. Siis pakime oma seitse asja kokku ja lähme Eestist ära. Mujale elama. Teise riiki.

Hääletate jalgadega?

Rando Kesküla: Kuidagi peab ennast kuuldavaks tegema, jah. Sest praegu on see kohtuotsus küll ikkagi üsna selgelt ebaõiglane. Seda päevikut või märkmikku, kus olid Tarraste mõtted, ei pidanud [kohtunik] asjasse või sündmusesse puutuvat ei võtnud ta arvesse. Kohati tundus, et natukene on kohtunik kallutatud.

Siret Kesküla: Alguses mõtlesime, et on kaks varianti: et kohtunik on otsuse juba peas nii ära teinud, et ta ei peagi neid tõendeid [kaaluma], märkmikku ja niimoodi. Aga tundus natukene kaldu olevat. Mina ja Mikk Tarraste mõlemad ütlesime viimasel istungil, et usume Eesti õigusriiki. Mina vist enam ei usu. Käime selle tee lõpuni, aga isegi kui see otsus muutub seal järgmistes kohtuastmetes, siis mind nii huvitab... tahaks olla see kärbes seinal, et näha, kuidas kohtunik ja rahvakohtunikud hommikul peeglisse vaatavad. Kui madal see empaatia neil peab olema.

Rando Kesküla: Kui sa teed oma tööd kehvasti, on eraettevõtluses selge, et keegi sind tööl ei hoia. Kohtunikel puudub selles mõttes vastutus. Läheb järgmisesse kohtuastmesse ja muudetakse see otsus ümber.

Siret Kesküla: Aga eelmisel vastutust ei ole.

Kuidas teil läinud on? Kuidas te hakkama saate?

Rando Kesküla: Peab saama. Ega ei ole kerge olnud see aasta. Üle kivide ja kändude. Eks me ühes suures augus oleme olnud, aga...

Siret Kesküla: Aga vist hakkame välja ronima.

Rando Kesküla: Jah, vähemalt tunneli lõpus valgus paistab.

Siret Kesküla: Kui öeldakse, et inimesele antakse nii palju, kui kanda jõuab, siis ei tea, et mis superhero'd meie siin oleme. Me oleme koos, toimetame.

Umbes aasta on tragöödiast möödas. Kuidas see igapäevaelu on teil välja näinud?

Siret Kesküla: Võib-olla on õpetanud seda, et mis siin ikka pikalt planeerida. Elame päev korraga ja teeme seda, mis meeldib ja me ei pea meeldima kellelegi teisele, ainult iseendale ja iseendaga rahul olema.

Rando Kesküla: Kirjutan alla.

Rääkisite kohtupingis, et kui toona need asjad juhtusid, tuli teile Sireti isa telefonikõne ja te kihutasite kohale. Neid salvestisi, mida kohtusaalis näidati, on isegi raske sõnadega kirjeldada ja ei peagi kõigile kirjeldama. Mis tunne seal kohapeal teil olla oli?

Rando Kesküla: Kohe alustan natuke kaugemalt. See kohtuistung on olnud avalik. Igaühel, kes on tahtnud seda vaatama tulla, on õigus olnud seda teha. Kui väga paljud inimesed vaatavad ja ütlevad, et see kohtuistung on üks kinnine ja kinnimätsimine ja vandenõu, siis arvan, et need videolõigud... see ei ole mingi Ameerika film. Seal on vigastatud, seal on surma ja seal on verd. Seal on kõike.

Siret Kesküla: Täna hommikul ka arutasime seda: me oleme natuke rumalad olnud. Oleme kommentaare lugenud. Tean küll, et ei tohiks neid lugeda, aga me ikkagi oleme. Ja kuidas seal ikka on kahtlejaid, et kuidas ikkagi politsei on tulistanud ja kuidas seda nüüd kinni mätsitakse... kõige hullem inimtüüp on see, kui sa oled loll ja oma suud ka kinni hoida ei oska. Täiesti ajuvaba, mis seal [kommentaariumites] on.

Aga mis te seal kohapeal tundsite?

Siret Kesküla: Ajataju kaob ära. Tundus, et olime sündmuskohal vähemalt tund aega. Tegelikult olime seal mingi 15-20 minutit.

Rando Kesküla: Ei, ikka rohkem olime.

Siret Kesküla: Hakkad mingeid asju tegema, ei mõtle. Teedki intuitsiooni ajel, hakkad kuidagi toimetama ja pärast ei mäleta ka neid asju.

Kas see on üldse kuidagi hoomatav, mis seal ümberringi toimub? Enda lähedased on viga saanud ja lasud veel käivad.

Siret Kesküla: Mina absoluutselt ei kuulanud, mis seal ümbruses on. Läksin kohe oma ema juurde, aitasin automaatselt. Aita seal kinni suruda, tee seda. Ainuke asi, mida ma vahepeal jälgisin, olid oma lapsed. Nad olid vaateulatuses. Vaatasin ja mõne sõnaga hüüdsin siis vahepeal. Kuna alguses ka öeldi, et nendega on kõik hästi.

Siin on natukene ka kivi meie kiirabitöötajate kapsaaeda. Ma ei ole jõudnud nende juurde, aga tahaksin neile öelda ja julgen seda öelda: inimene peaks oma karjäärivalikutes vaatama, kas ta sobib sellele tööle. Kui ta ikkagi ei suuda avastada kuulihaavasid kahel lapsel rinnas ja seob selle asemel pea kinni... siis on kuskil midagi pahasti. Ei saa olla esmaabi andja, kui ei tee oma tööd professionaalselt.

Rando Kesküla: Ma ei suuda näiteks telekast filmidest vaadata, kui mingeid operatsioone tehakse, lõigatakse, süstitakse. Ma panen käe ette ja ei suuda seda vaadata. Aga seal kohal olles... ütleme nii, et mingi osa ajust lülitatakse sul lihtsalt välja. Sa teed neid asju ja liigutusi, mis on vaja teha. Tõenäoliselt oli mingi šokk ja lihtsalt toimetasin. Alguses aitasin ka seal Üllet - hoidsin tilgutikotti. Ühel hetkel läksin laste juurde. Üritasin nii positiivselt neile juttu rääkida, kui andis. Julgustada, et kõik saab korda.

Kohapeal oli üks kiirreageerija, kes äärmiselt professionaalselt tegutses, osutas esmaabi. Mis mulle kohe silma jäi: kuidas ta rahustas lapsi. Päästis elusid, kuulid vihisesid ja tema suutis jääda sama rahulikuks kui üks hea lasteaiaõpetaja. Püüdis lapsi maha rahustada. Kas te seda kiirreageerijat hiljem ka olete näinud?

Rando Kesküla: Näinud ei ole. Telefoni teel oleme vestelnud. Aga meil on plaan suvel kokku saada. Lapsed ikkagi tahavad seda superkangelast näha.

Siret Kesküla: Et näidata seda, et kõikidel superkangelastel polegi keepi ja nad ei lenda, aga nad on ikkagi päris superkangelased.

Millest te telefonis vestlesite?

Siret Kesküla: Tahtsime talle tänu avaldada, aga see suvi oli kuidagi hästi kiire. Saime ta nime ja kontakti. Meie toonane vallavanem Mikk Pikkmets, kes on nüüd ise teisel pool pilvepiiri, oli mu klassivend. Ta hoidis meid selles olukorras, iga päev helistas. Tuli välja, et kiirreageerija on tema sõber. Kui mina selle kontakti sain, oli Mikk andnud ka meie kontakti talle. Ja juhtus selline lugu, et kiirreageerija helistas veel ise meile. Siis mul oli veel nii häbi, et ma ei teadnud, kuhu silmad peita. Oleks tahtnud selle kõne ise esimesena teha. Rääkisime ka päris pikalt. Tore, et selliseid inimesi meie riigis leidub.

Ta ju päästis elusid.

Siret Kesküla: Absoluutselt. See ongi kõige parem näide professionaalsusest üldse. Tegelikult tegi ta ju rohkem, kui peaks. Kiirabitöötajate tööd ka tegelikult.

Rando Kesküla: Tema leidis lastel ka need... väiksel poisil oli kuul tulnud siit tagantpoolt õlast sisse. See lõhkus tal ära käeluu ja edasi läks kuul kildudeks ja rindkeresse laiali. Vasakul rinnanibu juurest tuli üks tükk välja. Kiirabitöötajad olid käe lihtsalt sidemega kinni sidunud. Laps oli sel hetkel minu süles ja öeldi, et ta ei tohi magama jääda. Aga ta tahtis. Ütles, et ei taha üleval olla, tahab magada. Siis tuligi kiirreageerija ja ütles, et vaatame üle, et kas kuskil mujal ei ole haava. Siis ta leidiski rinna pealt sellise seitsmesentimeetrise tumeda lilla ploomimoodi paistetuse. Kergelt veritses. Siis ta ütles, et siin on kuulihaav ja asjad hakkasid natukene teistmoodi liikuma. Lapsed haavatud.

Siret Kesküla: Võib-olla ka need kõige tavalisemad kiirabiõed ei tunne kuulihaava ära ka. Palju neid tulistamisi neil Eestis ikka ette tuleb. Ma nägin ka neid kuulihaavasid ja ma ei oleks arvanud, et kuul jätab nii väikse augu. See tõesti on nagu mingi suvaline pisikene augukene.

Kuidas teie lastel üldse läheb? Kuidas nende tervis on, kuidas nad hakkama saavad?

Siret Kesküla: Pealtnäha hästi.

Rando Kesküla: Kui neilt riideid seljast ära ei võta, ega siis keegi tegelikult ei näegi. Täiesti tavalised lapsed. Aga kui särgid seljast ära võtavad, siis on seal üsna palju arme.

Siret Kesküla: Tegelikult on see teadmatus hästi hull. Septembri alguses, kui lastel need juhtumid haiglas ära lõpetati - olime nii õnnelikud. Tegin ka Facebooki postituse, et meil on case closed ja kõik on hästi. Ja mingi hetk tuli telefonikõne, et neil on pliimürgitus. Jälle löödi jalad alt ära... nüüd me oleme nende asjadega tegelenud. Vahepeal üritati seda [mürgitust] mingite ravimitega alla saada. Väiksele poisile tehti ka operatsioon, eemaldati neid suuremaid tükke. Suuremal poisil on üks tükk maksas. Seda sealt kätte ei saa. Aga jälgitakse.

Meditsiin on Eestis muidugi maailmatasemel. Arste ja õdesid tahaks väga kiita. See, mis nad lastehaiglas teevad, on amazing. Peep Talving suhtleb kolleegidega, neid juhtumeid on ka üle maailma väga vähe. Kõik kuulid vist ka ei sisalda pliid. Kui poleks seda pliid olnud, oleksid lapsed, noh, peaaegu terved.

Kohtusaalis oli kuulda, et tüdrukul oli alguses vaimselt väga raske.

Rando Kesküla: Algul oligi temal kõige raskem.

Siret Kesküla: Ja see laste lein käib ka hoopis teistmoodi, kui täiskasvanutel. Neil käib hooti. On halvemaid hetki ja on paremaid. Aga ega me ei tea ju, mis aastate pärast saab. Praegu tundub, et on okei.

Rando Kesküla: Üritame neid rõõmus ja armastuses kasvatada. Äkki tulevad head inimesed.

Siret Kesküla: Kõige suurem hirm on, et neist jumala eest ei saaks selliseid inimesi, kes neile neid vigastusi põhjustas.

Olete kohtus ka rääkinud, et olete pidanud lastega selle kõik selgelt ja arusaadavalt läbi rääkima, sest näiteks lasteaias küsitakse laste käest. Võib-olla nad ei oskakski muidu sellele tähendust anda.

Siret Kesküla: Ega nad vist päris täpselt aru ei saagi. Meil on moodne pere, lapsed mängivad ikka PlayStationit. Ja seal on ka sellised mängud, mida mina väga võib-olla ei eelistaks, aga sellised tulistamise mängud. Aga nad ei seosta üldse seda päriseluga. Nad ei saa sellest aru. Räägivad ka, et pätt tulistas ja üks tüüp tulistas neid, aga nad ei saa täpselt aru, et mis asi see tulistamine ikkagi on.

Rando Kesküla: Tegelikult nad reaalselt ei näinud tulistamist. Ei näinud ühtegi relva, et oleks nende poole sihitud. See neid ka päästis. Kui nad oleksid näinud, et keegi reaalselt püssiga laseb maha... lapsed olid autos ja ei näinud välja, kui neid tulistati. Nad ei seosta ühegi relvaga seda tulistamist.

Siret Kesküla: Kodus ikka on poistel nii, et iga puuoks võib püss olla.

Rando Kesküla: Püss ja mõõk.

Siret Kesküla: Jah, kogu aeg. Muidugi me ütleme ka, et elus objekti ega inimest ei sihita, aga ikkagi see on suhteliselt tavaline, et mingil hetkel on puuoksakene siin nina all ja nad sihivad niimoodi. Mingi poiste värk, ma arvan.

Rando Kesküla: Politseid on eluaeg poisid mänginud, jah.

Aga kes nägi tulistamist pealt, oli teie isa, Siret?

Siret Kesküla: Ta nägi, et mingi kogu on tee peal. Aga ta ei tulistanud eest. Ta hüppas kraavi. Kõik lasud olid tehtud kas külje pealt või tagant. Konkreetselt ei olnud näha, et keegi oleks tulistanud.

Rando Kesküla: Ta hakkas eestpoolt tulistama.

Siret Kesküla: Oligi vist esimese hooga niimoodi, et esimene pauk ja nad mõtlesid, et äkki läks midagi katki. Näiteks rehv või midagi. Aga kuna klaas läks katki, siis mõeldi, et äkki on jahimehed kogemata mingi kuuli lasknud. Mingil hetkel sai aru, et see on tahtlik.

Rando Kesküla: Suunatud tuli.

Siret Kesküla: Siis nad kiirendasidki edasi. Selle kohta on ka ajakirjanduses kommentaariumis igasuguseid huvitavaid jutte. Kõik teavad paremini, kui need, kes kohal olid. Et ikka on mingi kinnimätsimine ja lavastamine.

Rando Kesküla: Selgituseks räägin ära, et kuidas see asi siis päriselt oli. Kui Tarraste ütles, et nad kihutasid seal hirmsa suure hooga ja siis ta hakkas tulistama, siis tegelikult see kiirus võis olla neil seal üldse 20 kilomeetrit tunnis. Tegelikult kruiisisid mööda seda teed.

Siret Kesküla: Ega selle tee peal Žiguliga ei saagi kihutada.

Rando Kesküla: Miks sellel autol oli nii palju auke, oligi selle pärast, kuna tal oli maa ja ilm aega seda seal tulistada. Enne, kui nad kiirendama lõpuks hakkasid. Arvan, et seal oli juba 5-6 lasku kindlalt ära tehtud enne, kui nad kiirendasid ja sõitma hakkasid.

Siret Kesküla: Puhas juhus, et isal oli - ilmselt tal ka see autopiloot - sisetunne, et ta tõmbas oma pea keskele. Et ainult silmad jäid välja. Põhimõtteliselt sirge tee, ei pidanudki välja vahtima. Hoia ainult rool otse. Oleks ta pea püsti hoidnud, oleks võinud teistmoodi ka minna. Oleks võinud olla seal ka viis surnut.

Kuuliriiveid ta siiski sai?

Siret Kesküla: Sai. Vastu pead sai.

Rando Kesküla: Sai riivaka vastu koljut, see läks peanaha alt läbi mööda koljut ja teisest kohast välja.

Siret Kesküla: Tal olid ka päris mitmed verevalumid peas selle tõttu.

Rando Kesküla: Ütleme, et väga palju puudu ei olnud.

Veel hullemast päästis see, et teie isa, Siret, kiirendas. Kui ta oleks ise pihta saanud või oleks auto sedasi pihta saanud, et poleks saanud edasi sõita, siis need tagajärjed...

Siret Kesküla: Ma arvan küll. See inimene oleks läinud lihtsalt sinna ja nad kõik maha lasknud. Ei tea, kas see oleks eluaegsega päädinud? Ei tea, taust oli puhas, vaevalt.

Rando Kesküla: Tegelikult on selline küsimus, et mida peaks inimene veel Eesti riigis tegema, et eluaegset saada? Kui see ei ole eluaegset karistust väärt, mis siis veel on?

Siret Kesküla: Kuidas saabki kohtupraktika eales muutuda, kui määrataksegi kogu aeg ühtesid ja samu karistusi?

See kohtuprotsess on läbi ja lõhki olnud avalik. Inimesed on saanud tulla, näha, mis toimub. Oli see eelmise aasta lõpp või selle aasta algus, kui Tarraste kaitsja pöördus teie poole, sest nemad soovisid alguses üldse kinnist istungit.

Rando Kesküla: Tegelikult meie poole ei pöördutud. See, kuidas ta selle seal esimesel istungil välja ütles...

Siret Kesküla: Serveeriti jälle kuidagi soodsas valguses.

Rando Kesküla: Et tema soovib, et see oleks avalik. Tegelikult tema soovis, et oleks see kinnine. Nii kui minuni see info jõudis, siis rääkisin prokuratuurile, et terve Eesti riik peab nägema, mida see inimene tegelikult tegi. Kaitsja ja nemad küll rääkisid sellelt poolelt (kinnist istungit soovides - toim), et oleks vaja lapsi kaitsta, tervis ja kõik. Aga mis - ma arvan, et need kuulid tegid mu lastele rohkem viga kui see kohtuistung. See ei ole küll asi, mille pärast neid peaks kaitsma. Nad nagunii teavad seda kõike ja minu otsus oli kindlasti, et see ei tohiks olla kinnine, see peaks olema avalik.

Vastasel juhul need surmad ja vigastused oleksid lihtsalt mingid numbrid kuskil statistikas.

Rando Kesküla: Statistika, jah.

Kui raske oli sellise inimesega, kes seal süüpingis oli, samas ruumis viibida?

Rando Kesküla: Ütleme nii, et see kohtuskäimine ei ole üldse kerge olnud. Minu enda jaoks oli selline vabanemine pärast esimest istungit, kui nägin, et kõik need asjad on kaamerasse ka jäänud. Nii selge, et mida see inimene on teinud. Tema väited, et küll politsei tulistas teda enne ja kõike - tegelikult on nendest kaameratest näha, et tulistamised toimuvad kuskil kaugemal, tema on tulistanud enne. Politsei pole seda Žigulid tulistanud. Minu jaoks oli see nii selge vabanemine, rahunemine. Pärast seda läks küll lihtsamaks. Enda tunnistuse andmine, see oli nagunii emotsionaalselt üsna raske ja mitte just kerge.

Siret Kesküla: Mul ka samamoodi. Ei pannud tähelegi, et ta seal oli. Ei tahagi midagi tunda selle koha pealt. Selle inimese suhtes. Ma pole isegi tema poole seal vaadanud. Mina ei käinud esimesel istungil, kui videomaterjalide näitamine oli. Ei tahtnud näha, olen selle ühe korra juba läbi teinud. Rohkem ei tahtnud näha.

Rando Kesküla: Prokurör ei näidanud neid videosid lõpuni. Laste haavade leidmised ja kõik niimoodi. Ütleme nii, et seda emotsiooni oleks seal olnud veel. Oli piisav, mis seal ette näidati.

Siret Kesküla: Esitasime pärast kohtule ka fotod lastest. Ühel õhtul saadad lapsed oma vanaema-vanaisa juurde ja järgmisel õhtul, kui me laste juurde saime... väiksem laps oli narkoosis. Nad olid kõikide juhtmetega [ühendatud], verest tühjaks jooksnud. Nad on nii heledad. Oli suvi, nad olid juba päevitunud, aga ikkagi olid nad nii heledad. Keha katsid väikesed püssirohu haavakesed. Või sellised kärnad, kere oli ülenisti neid täis. Ninast-suust, rindkerest jooksevad igasugused voolikud. Noh...

Täiesti kohutav pilt.

Rando Kesküla: Aga mitte piisav.

Siret Kesküla: Ei mõjutanud kohust selline pilt. Kui ma täna need avalikult üles paneksin, siis Eesti üldsust see kindlasti mõjutaks. Kavatseme kirjutada presidendile ja arvan, et panen need pildikesed sinna juurde. Et mida on ühed lapsed pidanud elus taluma.

Rääkisite alguses, et nüüd, kus aasta on juba möödas, hakkab normaalsus taastuma. Elul on jälle värvid. Kuidas te tagasi olete nii-öelda rööpasse jõudnud?

Siret Kesküla: Ma ei tea. Arvan, et oleme lihtsalt meeletult positiivsed inimesed.

Rando Kesküla: Ma arvan ka, et see naer ja armastus. See kõik on see. Me ei ole masendama jäänud, me ikkagi iga päev üritame kallistada ja...

Siret Kesküla: Ja me suudame isegi nende asjade üle nagu nalja teha. Meie väiksed poisid ka, nad ongi sellised superkangelased. Näidake mulle tüüpe, kellel on nii palju kuulihaavasid. Täielikud kangelased. Ongi väiksed gängsterid, me juba hüüame neid sellisteks.

Rando Kesküla: Nendes kahes poisis on rohkem meest kui ühes teises mehes, kes valimatult tulistas kõiki teisi ja ise kartis oma elu pärast. Hea veel tulistada kaitsetuid inimesi. Nii Virgotit, nii Žigulid, nii ka seda politseinikku.

Siret Kesküla: Ja kui me veel aasta tagasi arvasime, et sellised asjad juhtuvad Ameerikas. Jälle on see koht, kus ma ütlen, et ära arva mitte midagi. Ära eelda mitte midagi.

Rando Kesküla: Jah, Lihulas on hea rahulik elada.

Siret Kesküla: Me elasime kunagi Tallinnas. Kolisime Lihulasse, et hea rahulik lastel olla.

Rando Kesküla: Hea on kasvada. Turvaline. Maakoht.

Siret Kesküla: Elu lihtsalt naerab näkku.