Mari-Vivian Ellam: pole vaja kaplaneid, pole tarvis ka kaitseväge

Kui meie sõdurid lahingusse kunagi ei jõuaks, ei oleks kaitseväge ehk üldse vajagi. Kui nad aga jõuavad, siis on kaplanit väga vaja. Sest sõdur ei pea olema vaid relvaosav, vaid ka vaimselt tasakaalus.

Tugev kaitsevägi annab meile teatud kindlustunde, et kui sõda tuleb, siis suudame end kaitsta. Teisalt, vabadussõja ajal polnud meil mingit kaitseväge olemas, aga me siiski võitsime sõja. Nii et põhimõtteliselt võiks ju ka mõelda, et saadame kaitseväe laiali, meil on reservis mehed olemas, keda vajadusel välja kutsuda. Just seda plaanib Herem teha kaplanitega: kui vaja, võtame reservist.

Kaitsevägi valmistub päris sõjaks, olukorraks, kus inimesed hakkavad surema, saavad haavata, murduvad vaimselt. Mida me teeme sellises olukorras ilma kaplaniteta? Kas psühholoogid ja sotsiaaltöötajad hakkavad sõjarindel edasi-tagasi jooksma ja meie mehi teenima? Me kõik ju saame aru, et ei hakka. Ainus vaimne tugi saabki olla kaplan, kes ka ise mundrit kannab ja on meeste kõrval.

Kutsume selleks hetkeks kaplanid reservist, kui sõda hakkab? Aga sama hästi võiksime ju kutsuda siis ka kaitseväe reservist. Kui sõdurid peavad harjutama ja õppima, kas siis kaplan ei pea? Tema hüppab otse kantslist sõjatandrile ja improviseerib?