NÄDALA NÄGU | Andrus Kivirähk: sõdur, kes tassib kaevikusse püssi asemel pasuna, jätaks ogara mulje
(44)
Puhkpillimängijate murest võib muidugi aru saada, keegi ei soovi oma töökohta kaotada. Samal ajal on üsna arusaamatu, miks peaks riiklik puhkpilliorkester just kaitseministeeriumi alluvuses seisma. Kui läheneda eesti puhkpillimuusikale ajalooliselt ja tuletada meelde kuulsat Väägvere pasunakoori David Otto Wirkhausi juhtimisel, siis koosnes see hoopis põllumeestest ja peaks selle loogika alusel asuma maaeluministeeriumi eelarvereal. Ega puhkpillid siis ainult sõjaväeparaadidele ei passi, ka lillelaatadele ja talupäevadele sobib uljas, mürtsuv muusika nagu rusikas silmaauku. Kust on tulnud see veendumus, et pasunapuhuja peaks olema militaarsete kalduvustega? Raske oleks ju kujutleda näiteks kuulsaid trompetimängijaid Louis Armstrongi, Miles Davist või Dizzy Gillespied ohvitseri või politseinikuna.
Ning kindlasti ei saa suhtuda teisiti kui üksnes kaastundliku õlakehitusega ka mitme opositsioonipoliitiku ootamatult tekkinud arusaama, justkui oleks puhkpillimuusika sõjaväes see kõige tähtsam asi, milleta armee võitlusvõime hoobilt hääbub. Muusika kuulub ikka paraadide, aga mitte tegeliku sõja või tõsiste õppuste juurde. Sõdur, kes tassib kaevikusse püssi asemel pasuna, jätaks ogara mulje. Täpselt samasuguse, nagu Mart Helme mõttearendus, mille kohaselt orkestri hädavajalikkust näitab see, et kui Titanic hakkas uppuma, siis orkester mängimist ei katkestanud. Oh, kui kõigi pillide merre heitmine oleks aidanud laeva vajumist kuidagigi pidurdada, siis oleks seda tehtud esimese asjana!
Kahtlemata on normaalsel riigil vaja professionaalset puhkpilliorkestrit. Aga see orkester ei pea sugugi kuuluma kaitseministeeriumile. Me ju ei sokuta ERSO-t või RAM-i kellegi juurde kaasüüriliseks. Kaitseministeeriumi kokkupuuted kultuuriga on jätnud siiani väga halva mulje – meenutame, et just nende kureerimisel sündis Vabaduse väljakule see jube klaasist käkk. Oleks õige, kui orkestrite ja muu kultuurisfääri kuuluvaga tegeleks siiski kultuuriministeerium. Kui vaja, tuleb selleks neile raha juurde leida.
Teine lugu on kaplanitega. Sedasorti tegelaste olemasolu kaitseväes oli ju lausa kurioosum. Milleks oli omal ajal tarvis sõjaväes vaimulikku? Eks ennekõike ikka selleks, et lahingus tapetud sõdureid matta. Hukkunuid oli ju tavaliselt palju ja matustega kiire, ilma jumalasõnata hauda panekut aga ei võimaldanud tollased reeglid.
Praegu elame me rahu ajal, sõdureid matta pole vaja ning kui peakski juhtuma ettenägematu õnnetus, on tõenäoline, et lahkunu lähedased ei soovi kiriklikku matust. Või kui soovivadki, siis on võimalik leida vaimulik mujalt. Seega puudub kaplanite järele vähimgi vajadus. Jutt sellest, et nad osutavad psühholoogiteenust, kõlab umbes nii, nagu öeldaks, et kloostrid on hädavajalikud raamatute paljundamiseks. Jah, enne trükikunsti leiutamist see tõesti nii oli, aga tänapäeval on olemas trükipress ja on olemas ka professionaalsed psühholoogid. Keskajal lasid habemeajajad aadrit ja sepad tõmbasid hambaid välja ning küllap tõesti mõni vaimulik võis üritada hädaolukorras inimesi trööstida, aga tänapäeval on igal soovijal, teiste seas ajateenijatel, võimalik pöörduda oma murega ehtsa arsti poole. Nagu ka igal kaplanil on võimalik õppida ümber psühholoogiks ja omandada aus amet.
