Eesti Päevalehe tänane Kärt Anvelti ja Herman Kelomehe artikkel on hea lugemine, kuid sõnum, mis sealt koorub, teeb nukraks.
Näib, et juba oleme teemaga ummikus ning lahenduste juures ei räägi me enam isegi mitte kompromissidest, vaid olukorraga leppimisest.
Ma mõistan, et see võib tänases sisepoliitilises ummikolukorras kõlada naiivselt, kuid siiski:
Miks keskendub järgmise 5 aasta jooksul Eestit kõige kõrgemal tasemel esindava inimese leidmise arutelu keskmiselt 1,9 aastat (vaevu-vaevu) püsiva koalitsiooni kooshoidmise eesmärgile?
